20 aastat tagasi, kui saime õiguse jälle oma talus ise tööd teha, huvitasid meid hoopis teised asjad: kas maapind kannab autot, kas vana teease kõlbab veel, kas kaevus on vett, kas käsisae ja kirvega saab võsast läbi? Iga päev tõi küsimusi juurde.

Liiga palju küsimusi

Sellest küsimisest ja vastamisest algas ka muiste talumehe ja maa vaheline lõputu vaidlus. Kord mees peal ja maa all, siis vastupidi. Ja kui asi hakkas selginema, tuli võõras vägi, võttis mis oli ja tappis keda sai. Kadusid kodud, mälestused, oskused ja vara.

Küsin alati, mida loodame maalt, kus viimase saja aasta jooksul on viis korda vahetunud võim ja vähemalt kolm korda on muutunud omandussuhted. Milline Euroopa arenenud maa oleks seda paremini välja kannatanud kui Eesti?

Nii ma küll talu taastamise ajal ei mõelnud. Päev läks päeva ja töö teise järel. Õige varsti hakkas umbekasvanud õue ja põllusiilude kõrval nägema koduust, teed, peenart.

Mäletan esimest poolt ämbrit kartuleid, siis tulid õunad, sõstrad, oad. Niitsime heina ja proovisime põldugi harida. Kuid oh häda, heina ei tahtnud keegi, maksa või peale ja vii ise kohale, et küün tühjaks saaks.

Nava põldude kohal kõrgus vana jalakas nagu tsaari kotkas. Mäletan seda lapseeast. Nüüd polnud jalakat kuskil. Kõik ümbritsevad puud olid olelusvõitluses kasvanud jalaka kõrguseks ja selle ära peitnud. Loomulikult leidsime puud, neid oli kaks. Kolm inimest said vaevu sõrmed kokku.

Hoolikas metsaülem oli puud looduskaitse alla pannud. Üllatav oli aga see, kuidas loodus selle ära kasutas. 50 aastat rahu olid kahe hiidpuu ümber kasvatanud vist küll Eesti ainukese loodusliku künnapuumetsa. Jah, sain teada, et tegu polnud jalakatega, vaid nende lähisugulase künnapuuga. Kirjutasin neist ballaadi.

Märkasin teisigi imesid. Nelikümmend aastat Vene võimu, neli aastat vangilaagrit olid ka minust teinud omamoodi künnapuu, mis nüüd külvas enda ümber luule- ja muinasjutumetsa.

Poisid, pidu!

Viis aastat tagasi, kui sain 65, soovitas üks sõber need ballaadid ja luuletused ära trükkida. Nii sündis kõigile üllatusena “Vaikuse värvid”. Nii see metsake kasvas, järgmisena tuli “Taevased tuuled”, siis “Poolel teel mõttetusse”. Hiljuti sai valmis “Madallend üle Maakera”.

Viie aasta jooksul on lisaks neile trükist ilmunud kuus loomamuinasjuturaamatut, kolm laste luuleraamatut ja kolm näidendit. See on saak, mida Nava talu maad suutsid kasvatada. Kuid maa oli veelgi viljakam.

2005. aastal märkasin Nava talu ostudokumendil kuupäeva 28. juuli 1866. Ei olnud raske arvutada, et järgmisel aastal on sellest möödas 140 aastat! Poisid, pidu! Täpselt nii ma ütlesin.

Vanavanaisa Jaak oli lepingule alla kirjutanud kolm risti. Õige pea leidsin põhjuse. Leping oli ju saksa keeles. Panin Jaagu suhu lause: “Teie olete lepingu koostanud keeles, mida mina ei mõista, mina kirjutan alla keeles, mida teie ei mõista. Nüüd oleme tasa.”

Kuidas tegelikult oli, ei tea keegi, kuid paari kuu pärast sai valmis näidend “Kolm risti” ja pidu võis tulla. Maja taga oli ilus nõlv, nagu loodud näitemänguks. Koos Lilli küla rahvaga sai see ka ära tehtud. Järgmine näidend “Muinassaar” oli minu emast, siis “Jukra” minu isast, kuni jõudsin välja Lilli külla.

Mullu mängisime lugu “Kõik läheb mööda”, 1912. aasta suurest peost Lillis ja tänavu mängime “Rauksi talu lugu”.

16.–18. juulini saab Nava Laval mängimas näha ka Luule Komissarovit, Arvo Raimot, Riho Rosbergi ja Anti Reinthalit.

Mulgi kultuuri festival

Lilli külas Nava talus
- 16. juulil kl 12.30 — suvekooli ja festivali avamine Eesti–Läti piiril laulupiiriposti nr 1 juures. Kl 14 algab Nava luuleküünis luuleetendus “Suur pauk”, samas Jaak Kõdari luuleraamatu “Madallend üle Maakera“ esitlus. Kl 18.30 algab mulgikeelse näitemängu “Rauksi talu lugu” esietendus.
- 17. juulil kl 16 algab luuletund “Pro et Contra” (Contra ja Jaak Kõdar). Kl 18 korratakse “Rauksi talu lugu”.
- 18. juulil kl 13 algab näidend lastele “Mede ilves”, kl 16 korratakse “Rauksi talu lugu”.