Reid maakauplusesse — tühi lihalett, Värska vesi ja saepurune leib
Sisenenud maapoodi, jääd tavaliselt silmitsema lihaletti. Mitte seepärast, et lihalett on enamasti sissekäigu lähedal, vaid uudishimust. Kas on midagi? Sagedamini juhtub, et ei ole. Oli siis kui kaupa toodi. Said need, kel mahti paar tundi kaubasabas seista. Kes põllul, jäid ilma. Sellepärast, et kaupa oli vähe. Kui üldse oli.
Maapoed on piinlikult tühjad. Ja paraku on tendents ühesuunaline — aina tühjemaks jäävad.
„Meie juhuse, Jumala ja kooperatiivi peale lootma ei jää. Kuidas suudame, varustame oma rahvast toidupoolisega ise. Aga mis muutunud on? Paari aasta eest oli meie kauplustes suvekuudel ainult Värska vesi, nüüd on vahel limonaadi ka,“ ütles Kaarepere toidumurede kohta sealse sovhoostehnikumi direktor Villu Reiljan.
Põltsamaal tehakse juustu, aga ega sellepärast veel juust kohalikes kauplustes müügil ole. Põltsamaa kooperatiivi juhataja teine asetäitja Märt Piiskop lisas, et põllumehe toiduainetega varustamine on aina kehvemaks läinud. Eriti suvekuudel.
“Kaheksateist aastat olen siin tööl olnud ja aina kehvemaks on viimastel aastatel kaubavalik jäänud. Meie võime tellida küll, aga kaupa ei ole juba kooperatiiviski. Et lihatooteid napib, oleme harjunud. Teadmata kadunud on aga maiustused, kondiitrisaadused. Isegi küpsist ei jätku. Kalavalik piirdub enamasti räimega. Ikka üks ja seesama,” rääkis Umbusi kaupluse juhataja Virve Jaanus.
“Saame seda, mis pakutakse. Ühtedele sellest jätkub, teistele mitte. Ning kes tööga hõivatud, jäävad tahes-tahtmata ilma,” lausus Lustivere kolhoosi agronoom Aime Tihhomirova.
“Väga palju käis meil Põltsamaalt rahvast ostmas, aga nüüd kehtestati kord, et lihasaadusi, juustu, jahu, tangaineid saavad siit osta ainult oma rajooni inimesed,” rääkis Koksvere kaupluse juhataja Virve Maileht.
Aga kõige narrim lugu tundus olevat leivaga. Eranditult kõigis maapoodides, kus artikli autor Tiit Lääne käis, oli see kehv. Ei tegu ega nägu. “Viimasel ajal näikse olevat lisatud mingit koostisainet, nii et meie põhitoiduaine kohati saepuru meenutab,” tõdeb Lääne 30. juunil 1988.
