Reigo Kebja: Konstrueerisin noore poisina malekella
Reigo ütleb, et kui tema Juurus õppis, oli koolis vaid 150 õpilast. “Sellest hoolimata ei leia ma, et see oleks mingil viisil olnud takistuseks tulevases elus edu saavutamisel. Maakoolil on palju plusse. Esile tooksin just sõbraliku õhkkonna ning õpetajate suutlikkuse leida individuaalne lähenemistee iga õpilaseni.”
* * *
Reigo Kebja, kas mäletate, kuidas koolipoisina õppimisse suhtusite?
Keskkooli aegu kurtsid õpetajad minu laiskuse üle. Tunnistan, et mingil hetkel olin mõtteviisi juures, kuidas minimaalse pingutusega maksimaalset tulemust saavutada, seda vähemalt nendes ainetes, mis mulle liigset huvi ei pakkunud. Bioloogia ning vene keel olid suurimad muretekitajad.
Siiski tundsin keskmisest suuremat huvi matemaatika vastu, lisaks tehnoloogia ja elektroonika vastu. Kodus sai nii mõnigi raadio ning raadio teel juhitav auto lahti kistud, komponente kokku sobitatud ning midagi põnevat loodud. Esimeseks oma käega tehtud praktiliseks vidinaks pean malekella (olin kabehuviline, konstrueerisin malekella, mis aitab käikudeks kulunud aega mõõta). Olin siis viiendas klassis, kui ma ei eksi.
Just seesama hobi ning omandatud oskuste rakendamine viis mind ka jalgratta dünamo abil telefoni laadiva laadija konstrueerimise juurde. Tänu viimase seadme ehitamisele pääsesin edasi ka raketisaate avavooru tihedast konkurentsist.
Kui kergelt või raskelt tuli otsus, mida pärast gümnaasiumi lõpetamist teha tahate? Kas keegi suunas ka eriala valikul?
Eriala oli selgeks mõeldud juba gümnaasiumisse astudes. Kindlasti, hoolimata sellest, kas soovin või ei, oli mõjutajaks tõsiasi, et nii isa, vend kui ka onu on energeetikud. Suguvõsa kokkutulekutel ning niisama õhtuti räägiti väga palju just energeetika teemadel. See kõik tekitas paratamatult huvi.
Tagantjärele olen muidugi väga rahul, kuna valdkond on tõeliselt põnev ning huvipakkuv. Mida aasta edasi, seda enam nii arvan. Lisaks on tegu valdkonnaga, kus Eestis töö leidmine ei tohiks olla mureks, kuna pigem kipub energeetikutest puudust tulema.
Üks kaalukeel oli see, et olen oma tulevikku alati Eestiga soovinud siduda, nii et paratamatult tuli sedavõrd olulist valikut tehes mõelda ka sellele, kas õpitule leiab tulevikus kodumaal rakendust.
Millega olete õppimise kõrval veel tegelnud? Mis alal end eriti tugevaks peate?
Keskkoolis tegelesin mitme spordialaga. Tollal olin maakonna meister nii maastikurattasõidus, kabes kui ka lauatennises. Parimaiks pean enda oskusi kabes ning maastikurattasõidus, viimases olen ka välismaal võistlemas käinud. Siiski on ülikooliaeg jätnud oma jälje ning pole jõudnud tegelda hobidega nii palju, kui võiks. Leian, et vaimne ja füüsiline pingutus käivad käsikäes. Kehaline tegevus aitab lõõgastuda ning uut motiveeritust saada.
Viimase aja hobiks on ka kitarrimäng, milles ma siiski veel väga osav ei ole.
Kuidas sai teist saatesarja “Rakett69” osaline?
Kuna kahel esimesel hooajal olid mu tuttavad saates osalenud ning kogemust kiitnud, siis selle tõttu otsustasin ka ise kaasa lüüa. Oli ka viimane aeg, sest vanus hakkab selle võistluse kontekstis ülempiiri saavutama. Lisaks osalesin neli aastat tagasi samuti ühes telesaates, “Keelevägi” − seal saavutasime võistkonnana teise koha.
Soovisin taas kord sama vinge kogemuse osaliseks saada. Ma ei pidanud kahetsema, loodud tutvused ning kogemus on hindamatud. Lisaks on see aidanud silma jääda nii mõnelegi huvitavale firmale. Kindlasti on ka võidustipendiumist suur kasu!
Mis eesmärgiga saatesse läksite? Mida sõbrad-tuttavad sellest arvasid?
Läksin saatesse eesmärgiga saada avavoorust edasi.
Sõbrad-tuttavad olid vaimustuses pärast esimeste saadete eetrisse minekut. Enne finaali eetrisseminekut loengutes kursusekaaslased ikka tögasid: “Reigo, ma näen, et sul on uued tossud, võiduraha eest ostetud, jah?” Üritades minult välja meelitada tõde mu saatuse kohta saates, kuna kõik teadsid, et tegu ei ole otsesaatega ning võtted on omajagu ette salvestatud.
Kui tõsiselt võtsite võimalust see võistlus võita?
Saatesarja võitmine sai käegakatsutavaks tundmuseks alles finaalis. Avasaatesse tulles olin pigem kohkunud, kuna ei oleks uskunud, et Eestis nii palju nutikaid noori võib olla.
Algusest peale tundsin, et minu Achilleuse kannaks võib saada keemia, kuna teadmised selles valdkonnas olid marginaalsed võrreldes paljude teistega. Õnneks käsitleti keemiat sel hooajal vähe.
Tooge mõned näited oma tegemistest − mis on kõige enam vaimset pinget tekitanud või eriti töömahukad olnud?
Hetkel on käsil lõputöö kirjutamine, mis on kindlasti üks viimaste aastate ajamahukamaid projekte ja enim vaimset pinget tekitanud. Abituriendina sai näiteks matemaatika riigieksamit täie tõsidusega võetud. Tagantjärele oli see ka õnnestunud ettevõtmine, kuna punkte kogunes lausa 95.
Nimetage mõned olulised pidepunktid, mida peaks teadmishimuline noor kindlasti silmas pidama, et omal alal edukas olla?
Kindlasti ei tohiks jääda ühele kohale seisma, tuleks olla pidevas liikumises, arengus. Silmas tuleb pidada koostööoskust ning -valmidust. Lisaks tuleb olla vastuvõtlik uudsetele kogemustele ning teadmistele. Tagasilöökidest tuleb õppida nägema motivatsiooniallikat veelgi suuremate pingutuste tegemiseks.
Millised väljakutsed lähiajal ees ootavad?
Hetkel on peamine kooli lõpetamine. Paar rasket eksamit vajavad tegemist ning lõputöö kirjutamist. Kindlasti tuleb ka suvi töötihe − millisel tandril täpsemalt, see alles selgub.
Mida plaanite võidusummaga ette võtta?
Täpset plaani veel pole. Üritan selle siiski kiirelt selgeks mõelda. Nimelt hakkan lõpetama bakalaureuseõpinguid elektroenergeetika erialal TTÜs, soov oleks siiski jätkata oma haridusteed just sellessamas keskkonnas magistriõpingute näol. Ehk annab stipendium – 10 000 eurot – võimaluse keskenduda enam õpingutele, omandada lisaaineid, seda osaliselt välismaal. Oma tulevikku näen kindlasti Eestis.
