Rein Pakk rooskab uues lavatükis Jan Uuspõlluga ajakirjandust
Rein Pakk tuleb lavale, kaasas Jan Uuspõld ja hakkab lobisema. Kusjuures Uuspõld on kogu selle aja vait – nagu oleks ta papist poiss.
Õigupoolest ongi Paku Uuspõld papist. Polegi seesama näitleja, kes joob, mõisa aknaid segi peksab ja lõpuks Muhumaale ära kaob, nii et teda mööda Tallinna surnukuure taga otsitakse.
Papist Uuspõlluga on ajakirjandusel hea teha seda, mis parajasti pähe tuleb. Näiteks kirjutada tema kohta, et näitleja naine ootab last. Kusjuures naine eitab. Aga see ei loe.
Teame sinust rohkem kui sa ise
Üldse ei loe see, mida me tegelikult teeme, mõtleme või tunneme. Sest ajakirjanduses pole me mitte meie ise, vaid mängime rolli. Nagu mõned mehed lavalgi.
Rein Pakk tunnistab ausalt üles, et tema mängib laval rolli. On Rein Pakk.
Jah, ta räägib teksti, mis tundub loomulik, aga ta on selle pähe õppinud. Kohtutavalt pika teksti. Kusjuures vaid paar korda läheb tal järg käest. Või siiski ei lähe käest? On äkki seegi rolli sisse kirjutatud?
Või siiski läks? Kirjutas ju ajakirjandus, et mees õppis olude sunnil teksti pähe kümne päevaga! Aga ajakirjandust me ju usume. Või siiski ei usu? Aga milleks me siis vaatame, kuulame ja loeme?
Ühesõnaga, Rein Pakk tuleb lavale ja hakkab lahkama Jan Uuspõllu elu meedias. Muidugi pidanuks seda lahkama Uuspõld ise, aga temal on teised tegemised.
Väidetavalt on ta endale hankinud migreeni. Hakkas näitlema, aga siis sai nagu vasaraga otsaette. Mis pole muidugi ime, arvestades seda, mida kõike tema kohta meedia kirjutanud ja rääkinud on.
Teine põhjus, miks Uuspõllu asemel räägib temast hoopis Rein Pakk, on see, et mees, keda surnukuuristki otsiti, on hakanud nüüd saates “Tantsud tähtedega” jalga keerutama. Kultuurne värk. Pane või lips ette!
Niikuinii langeb ükskord välja
Kui kauaks aga? Pakk võtab papist Uuspõllu, keerutab teda ja viskab plaginal põrandale. “Jan Uuspõld langes tantsusaatest välja!” kuulutab pealkiri.
Tegu on seega uudisega. Teabega, mida me tarvitame kõrvuti sellega, et Jaapanis oli maavärin ja Egiptuses rahutused. Ning mootorikütuse hind tõuseb. Kõik võrdsed selle poolest, et meie ise ei saa neis asjus sõnagi sekka öelda.
Hirm hakkas, tunnistan. Ning piinlik, sest kirjutan mõnikord ka ise. Lausa igal nädalal mitu lugu. Mõnikord isegi uudise. Püüan müüa lugejale seda, mida nad ostaksid.
Jan Uuspõllust pole ma veel ühtegi lugu kirjutanud. Maalehel on selle mehe tegemiste vastu vähe huvi olnud. Tema käitumine pole olnud just selle lehe lugeja komblusleksikonist.
Kuigi eks omal ajal põrnitsesid just maamehed altkulmu mõisate aknaid ja oleks ehk mõnegi hea meelega sisse visanud...
Nüüd olen aga minagi Jan Uuspõllust kirjutanud. Ning muutnud elava mehe veel enam selliseks, keda saab papist kujuna kaenla alla võtta ja lavale tuua.
Aga pole hullu. Rein Pakk mängib papist mehe vägagi elavaks.
