REISIKIRI | Euroopast tulnu vaatab Venemaa söötis maid: siin küll näljahäda karta pole
Kohe teiselpool idapiiri algavad maanteede ja raudteede ääres tohutud sosnovski karuputke salud. Millegipärast armastab see taim kasvada just teede lähistel, kaugemal teda enam ei paista.
Peterburist Venemaa sügavusse sõites on teede ääred palistatud sadade ja tuhandete hektarite ulatuses söötis maadega. Haritud, mingit kultuuri kandvat põldu kohtab harva, peamine, mida kasvatatakse, on kartul.
Muidu aga nii kaugele, kui silm vaatama ulatub, ainult rohi, mida keegi ei niida, võsa, mida keegi ei raiu ja mets, mida keegi ei hoolda.
Venemaa metsad võiksid olla unelmate maa iga padulooduskaitsja jaoks, kes parema meelega metsast raagugi ei murraks. Vähegi asjatundlikule pilgule on erinevus Eestimaa metsadega võrreldes kohe märgata.
Männid-kuused on ehk küll juba eakad, aga ikkagi kidurad, sest alusmetsas lokkav padrik võtab suurematelt puudelt kasvurammu. Mingit harvendust-valgustust-hooldust pole need metsad aegade algusest peale näinud ega vist ka näe.
Neil hooldamata väljadel peremehetsevad sääsed ja parmud ja puugid, inimene seal ennast kuigi hästi ei tunne. Ja ka teedel liikuvad puidukoormad näevad välja sellised kõverikest rontidest koosnevad, heal juhul vaid paberipuuks sobivad hunnikud.
Maa on söötis, aga nälga pole
Põllumajanduse kui siiski pika vinnaga ja suuri rahapaigutusi nõudva äri ajamisega suures mastaabis viitsivad tegeleda vähesed. Kohalikud ütlevad, et raha saab ka lihtsamalt teenida.
Ehk on põhjus ka selles, et Venemaal kuulub maa üldiselt riigile, et seda harida, tuleb maa rendile võtta. Sellega aga kaasneb taas üksjagu keerulist asjaajamist.
Lihtsam raha aga tuleb sealmailgi üha enam levima hakkavast elamuarendusest. Ostad tüki rohtukasvanud põldu, jagad kruntideks ja müüd kasudega maha. Suurtemate linnade ümbruses selliseid uusarendusi kohtab, enamasti näevad need välja küll üsna poolikud, teesid pole, tänavavalgustust ammugi, ilmselt ka mitte kanalisatsiooni.