REISIKIRI | Idapiiritagused tüüpilised söögikohad – шаурма ja столовая

 (2)
Maaleht Venemaal, V osa
Söögikoht Venemaal.
Söögikoht Venemaal.Foto: Ain Alvela, Erakogu

Mis suveniiridesse puutub, siis need on Venemaal paikkonda märksa paremini iseloomustavad, isikupärasemad ja asjakohasemad kui Tallinna vanalinnas müüdavad matrjoškad ja merevaigust kalakeed, mil iseenesest puudub Eestiga vähimgi seos.

Matrjoškasid kohtasin haruharva kusagil müügiriiulite tagumistes ridades. Küll aga on kohalike käsitööliste loodud rõivakraami, savinõusid, ikoone, igasuguseid tarberiistu, mänguasju.

Söögikohti leidub taseme ning toidu ja teeninduse kvaliteedi poolest seinast seina. Eriti äärelinnades on rohkesti lähis-ida ja Kaukaasia kiirsöögikohti nimetusega "šaurma" või "šavarma" (üldiselt müüakse neis lavaši sisse keeratud liha, mida grillitakse).

Kohalikud räägivad teatud seaduspärasusest, et nagu kusagile selline "šaurma" tekkib, kaovad sealt kohe hulkuvad koerad ja kassid. Ei kinnita ega lükka ümber, aga targu maitseelamusi proovima ka ei kibelenud.

Siis on Venemaal veel täies hiilguses säilinud selline nähtus nagu столовая (söökla). Kes mäletab, see teab, et seal tuleb võtta kandik, valida endale letilt jooki-leiba-salatit-magustoitu ning küsida kokatädi käest, siis eraldi suppi-praadi.

Omaaegsele sööklakultuurile on lisandunud üsna ebameeldiv "teenus" – sinu tellitud ja taldrikule laotud šintsel-kotlet-raguu koos garneeringuga pistetakse minutiks paariks veel mikrolaineahju soojenema. Ja see polnud ühes kohas n-ö juhuslikult nii, vaid nõnda talitatakse enam-vähem kõikides asutustes, mil nimeks столовая.

Seotud lood:

Ühte sellisesse tunnike enne sulgemisaega sisenedes võttis meid vastu lauale tõstetud toolidega söögisaal, läikima küüritud nõudega letitagune ning tagaruumist ilmunud ja peas poole meetri kõrgust valget toru kandev tädi. Laiutas käsi ja ütles, et tänaseks on söögid söödud ja otsas. Küsimuse peale, miks te siis oma asutust kinni ei pane, läksid tädi silmad taldrikna ümmarguseks – kuidas, aga tööaeg on ju kella viieni!

Kohad, mis kannavad restorani või pubi nime enamasti ka seda nime väärivad. Ja söögid on neis head, rikkalikud, teenindus kiire, korralik, tähelepanelik.

Hiinlastega sai nalja nabani

No tõsi, keeleoskusega on ettekandjatel kehvasti.

Ühte Pihkvas Velikaja jõe kaldapealsel asuvasse restorani, kus - oh imet! - sai ka suhteliselt välitingimustes istuda, tuli neli hiinlast. Menüü oli vaid venekeelne, kogu teenindav personal samuti. Nii siis võttis kõige söakam hiinlane ettekandja käest kinni ja jalutas laudade vahelt, vabandas istujate-einestajate ees ette ja taha ning näitas neiule näpuga kätte, mida süüa soovitakse. Asi lõpuks aetud ja kunded söönuks, lisaks nalja kõigile nabani.

Järgneb

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare