Igatahes on venemaalaste seas ülimalt populaarne patriarh Kirill, kes ikka veel televisioonis oma saadet teeb ja kelle auks linn, mis tema külaskäigu au pälvib, saab ühtlasi ka uued tänavakatted, majadele värsked fassaadid ja asjaosalise tsitaate kandvad suured plakatid.

Petseri klooster, Pihkva kreml ning sealsed kirikud ja teised usutemplid on ühed suuremad turistide huviobjektid. Loomulikult kaasneb sellega kõva annus kommertsi, millest religioon peaks ju justkui prii olema. Holimata sellest tervitavad sind kloostriväravas ikka ja jälle viidad suveniiriputkale, kloostrilavkale ja -puhvetile. Lisaks sebib ringi parv isehakanud ekskursioonijuhte, kes usutemplit häälekalt müüa üritavad.

Samamoodi käib vilgas äri tühjade plastpudelitega, millesse kloostrikaevust pühitsetud vett varuda.

Üks liik külalisi, keda ma siiski kaldun samuti turistideks nimetama, on Petseri kloostrisse saabuvad palverändurid. Nende jaoks on linnaservas, vaevalt kilomeeter Eesti piirist, sisse seatud spetsiaalne palverännukeskus, kuhu nad bussidega üle suure Venemaa kokku tuuakse, kus neid majutatakse ja kust kõik siis kambakesi kloostrisse siirduvad.

Palverändamine käib muidugi raha eest ja vahendajate kaudu, mis kokkuvõttes kujutab endast puhtal kujul turismiäri, nimetatagu seda siis kuidas tahes.

Julged oravapoisid ja -plikad

Petseri kloostri pargis istuma vajudes kostis kusagilt ülalt kohe kõrvu krabistamist. Orav. Ja järgmisel puul veel üks ja ülejärgmisel kohe kaks tükki koos.

Samas seletas silm ka põlispuude latvadesse paigutatud omapäraseid pesakaste. Kõikjal murdu oravaid.

Üks kloostri valvuritest seletas, et oravad toodi mõne aasta eest Kanadast, umbes poolsada tükki. Nüüdseks on nad jõudsalt paljunenud ning neid elab neid Petseri kloostri jumaliku kaitse all sadu. Loomakesed on julged, esinevad inimestele ja käivad aeg-ajalt oma söögipaikades einet võtmas. Lahe.

Järgneb