Reklaamida makarone nõukogude inimesele - no kuulge!



Paldiski sadamast järjekordsele patrullreidile Läänemerel suundunud NSV Liidu diiselallveelaev pardanumbriga U-137 sõitis Rootsis Karlskrona lähistel madalikule.
Paldiski sadamast järjekordsele patrullreidile Läänemerel suundunud NSV Liidu diiselallveelaev pardanumbriga U-137 sõitis Rootsis Karlskrona lähistel madalikule.Scanpix/TORBJÖRN ANDERSSON

Töötasin kaheksakümnendate alguses Harjumaal Vihterpalu metsaülemana. Vihterpalu oli üks vähestest metskondadest, mille maadele oli organiseeritud vene sõjaväe jahimajand, sest kogu territoorium paiknes piiritsoonis.

Ala oli jagatud jäägerpiirkondadeks, kus jahti korraldas Balti sõjaväeringkonnale alluv “putsjääger”, nagu kohalikud naljahambad neid nimetasid. Nimi tuli jäägri kodutee otsa püstitatud venekeelsest rohelisest sildist “Путь к егерю” (Tee jäägri juurde).

Tuumakaptenitega jahil

Riiklik jahijärelvalve oli siiski metsaülema korraldada. See tähendas lubade registreerimist ja konkreetse jahipiirkonna määramist. Põdra ja metssea jahil mõjutab jahipiirkond selle edukust nagu teada väga palju. Kohalik “Kungla”, lõuapoolikute poolt muidugi “Kõnglaks” nimetatud sovhoos jättis igal sügisel ikka mõned hektarid kartulit või teravilja koristamata. Need paigad olid jahipidamiseks muidugi eriti nõutud.

Enamus jahimehi oli pärit Paldiskist, mis asub otse üle lahe. Nädalavahetustel oli metsas jahimeeste gruppe palju ja käis sõna otseses mõttes kõva maade jagamine. Nii juhtuski, et kaks tuumateaduse kõrgharidusega allveelaevnikust kaptenit tegid minuga tutvust. Kuna oli tegemist intelligentsete ja sõbralike inimestega, siis polnud mul midagi selle vastu, et nendega koos ka aeg-ajalt ise jahti pidada.

Seotud lood:

1981. oktoobris sõitis nõukogude allvelaev U-137 Rootsi rannikul Karlskronas karidele. NATO kvalifikatsiooni järgi nimetati seda alust W (whisky) tüüpi laevaks. Siit ka siis ajakirjanduses levinud parafraas viski tuntud serveerimisviisile kõne all oleva juhtumi kohta – whisky on the rocks.

Nõukogude luure töövõit

Sellest päevast alates olid muidu metsaminekuga alati nii kärsitud allveelaevakaptenitest jahimehed nädala vältel pea igal õhtul kohal ja muidugi meil kodus soome televiisori ees.

Смотри, наш Иоссиф. Во дает!” (Vaata meie Jossif. Küll alles paneb!) oli üks kommentaaridest selle peale kui uudistes näidati ohvitseri, kes üritas kaameramehi laeva filmimist kätega vehkides takistada.

Igatahes kindel on see, et selle laeva meeskond elas Paldiskis, vaatamata sellele, et mitmetes allikates on märgitud U-137 kodusadamana Kaliningradi oblasti Baltiiskit või Liepajat. See oli kindlasti nõukogude luure suurepärane töövõit. Küllap endine Ida-Preisimaa sadam Pillau Baltiiskiks just seepärast ümber nimetati, et vaenlane kriisisituatsioonis ähmiga selle Paldiskiga segi ajaks.

Veel jälgede segamisest. Kunagise legendaarse Vihterpalu metsaülema Aleksander Teesalu (võidusõitjate Lembit ja Tõnu Teesalu isa) jutu järgi vahetati viiekümnendatel Vihterpalu metskonna kontori ees oleva Metskonna bussipeatuse nimi Lintsi vastu. Keila –Haapsalu maantee ääres asuva Lintsi tuumaraketi baasi lähim bussipeatus sai aga Metsavahi nime. Tõenäoliselt seisnes idee seisnes selles, et juhul, kui spioon ostab bussipileti Lintsi, viib buss ta hoopiski mõni kilomeeter enne kohale jõudmist Nõva suunas Kõmmastes piiritsooni.

Diversandid liinibussist

Põhimõtteliselt olid tsooni sisenemise reeglid samad, mis Saaremaale sõidul – piirivalve post kontrollis 24 tundi ööpäevas sisenevate ja väljuvate inimeste dokumente ja autode pagasnikuid.

Pagan teab, palju neid spioone seal siis neutraliseeriti. Ja mida kuradit nad seal raketibaasi viiekordse okastraataia taga tegema pidid hakkama, jääb mulle küll mõistatuseks. Igatahes korra uuriti minultki, et kas ma pole kahtlase aktsendiga vene keeles rääkivaid mehi kohanud. Seda küll tükk aega hiljem, juba siis kui Lintsi baas oli Helsinki protsessi tulemusel likvideeritud.

Muuseas veel üks fakt - minu kursavend Trei Gallo maja palgid on pärit sama raketibaasi territooriumilt. Mäletan kuidas me koos Hendrik Relvega palgiraie talgul puude küljest naelu ja okastraati lahti kangutasime.

Veel on meeles vedurisuurune diiselgeneraator, millele talveks (ilmselt meelega) vesi oli sisse jäetud ja mootoriblokk lõhki külmunud. Vägede taganedes lastakse sillad ju ikka õhku.

See kompleks oli omakorda mitmekordse okastraataiaga piiratud ja kuulipildujate pesatornid iga natukese maa peale, nagu Albaanias, ehitatud. Tegelikult jah, ega need liinibussiga kohale saabunud spioonid-diversandid poleks niikuinii eesmärgini jõudnudki.

Kuidas võib vabatahtlikult makarone süüa!

Muide, Lintsi bussipeatus vana metskonna maja eest haihtus koos nõukogude võimuga. Praegu mälestab kadunukest Vihterpalu metskonda selle endise kontori ees taas Metskonna bussipeatus. Lintsi peatus oma vana nime tagasi ei saanudki, sinna jäi Metsavahi peatus alles.

Tõlkisin siis kaptenitele Soome uudiseid ja “ajakohtast kakkost”. Otse loomulikult pidin “ilmutama valvsust” selle üle, mida räägin. Oletasin, et küllap vastavad ametkonnad ka minu tõlketöödele hinnangu annavad. Igatahes kasutasin sobivas vahekorras sõnu наши ja они (meie ja nemad).

Üks lause on mul veel meelde jäänud. Soome televisioon, nagu ikka, ärritas partei ideoloogiatöötajaid rohke toiduainete reklaamiga. Just tollele perioodile sattus olema mingi suurem makaronide ja muu pasta reklaamikampaania. Igatahes allveelaeva komandöridele, kes mõõtsid omavahelist hierarhiat eelkõige sellega, kui mitu aastat keegi vee all on olnud, ei mahtunud kuidagi pähe, kuidas võib vabatahtlikult makarone süüa!

Ja kui ma siis kommenteerisin teadja Rootsis käinud mehena, et ega NEMAD SEAL kartuleid ju eriti söö, raputas kapitan vtorova ranga (teise järgu kapten) Vladik mõistmatusest mõtlikult pead ja küsis retooriliselt “неужели они там макарончики кушают?!” Seda võiks tõlkida ehk – ei või olla , et NENDELE SEAL tõesti makaronid maitsevad. Mõistmata seda, et peale makaroni ja kartuli oli NEIL SEAL ehk veel muudki söögikraami saada.

Tuumaelektrijaamas kalal

Aga võibolla tekkis tal sel hetkel tõsisem kahtlus politrukkide väites, et söögireklaame pannakse Soome televisiooni ЦРУ - Luure Keskagentuuri käsul. Reklaamida makarone nõukogude inimesele, no kuulge, see oleks ju idiootsuse tipp!

Tõsi, kapitan pervovo ranga (esimese järgu kapten) Olegi poolt Siberis puhkuse ajal püütud punase kala ja Vladiku naise poolt marineeritud seente järgi jookseb mul suu praegugi vett.

Mis nendest meestest täna saanud on, ei teagi. Vladik oli üks nendest, kes Paldiski tuumareaktorit demonteeris. Oleg läks aga juba veel enne Nõukogude Liidu kokkukukkumist tööle Sosnovõi Bori tuumajaama.

Siinjuures tuleb mulle meelde üks absurdne reportaaž Soome televisioonist peale Tsernobõli katastroofi. Nimelt intervjueeris soomlasest reporter Martti Hosia kalamehi, kes kuskil Venemaal tuumaelektrijaamast tuleva jahutusvee kollektori otsa juures kala püüdsid. Kas siis sooja vee või millegi muu tõttu oli just seal parvedes kala ja veel rohkem püüdjaid.

Vene jahi eripärad

Küsimusele, kas nad seda kala süüa ei karda, mõeldes võimalikku radioaktiivsust, ei kaotanud ka intervjueeritav, nagu minagi, valvsust. Ta andis “kapitalistidele” väärilise vastulöögi teatades vastuseks, et nende linnas müüakse liha küll! Võibolla varustati tuumalinna tõesti lihaga paremini kui muid paiku Venemaal.

Muide, viskit me nendel õhtutel ei joonud. Eks ikka vodkat nagu seda näeb ette vene jahi eripära.
Ja ärge te arvake midagi, et viskit polnud saada! Nii partei keskkomitee kui ka ministrite nõukogu puhvetis oli seda vabalt saada, juhul muidugi kui poodi sisse pääsesid. Ja seda võtsid kaasa omad parteibossid, kes mõni aeg hiljem kolmapäeviti pärast büroo istungi lõppu meile jahile saabusid. Kui ikka pärast õhtusööki üldse jahile viitsiti minna.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare