Reporter Taavi Libe – Vikerraadios otse Londonist
Üks neljast raadioajakirjanikust, kes otse Londonist kuulajatele teavet jagavad, on Taavi Libe.
* * *
Taavi Libe, kas spordiajakirjaniku-reporteritöö on tulnud ikka läbi spordiarmastuse ja isetegemise?
Tuli läbi spordiarmastuse, aga mitte isetegemise. Seetõttu olen tublisti vaeva näinud, et süüvida neisse spordi peensustesse, mida endine tegija vana rasva pealt märkab. Samas tuleb võistlust kajastades säilitada balanss, sest lõviosa kuulajatest pole sporditaustaga. Nende jaoks on tehnilise soorituse täpsest lahtimõtestamisest tähtsam emotsioon.
Milline on praegu raadiospordi osakaal? Mäletan, kuidas kunagi kuulasin kirglikult Kalevi meeskonna mängude ülekandeid, aga praegu on vist raadio positsioon sedavõrd muutunud...
Raadiosport seisab tänu tugevatele traditsioonidele üpris kindlal vundamendil, kuid kahtlemata on just praegu need aastad, kus muutuvas meediaruumis tuleb veidi kohanduda. Ärakadumise hirmu pole. Võtame Londoni mängude eel eeskujuks näiteks suure BBC, kus raadiospordi roll on väga oluline.
Päris palju kirutakse eesti spordiajakirjanike eesti keelt, samas – ega sellega vist midagi pole ka ette võtta. Kui keegi teeb vea, siis see ikka “karistatakse ära”?
Mulle tundub, et moodsate suhtlusvahendite ja visuaalse meedia võidukäik on viinud selleni, et viimasel kümnendil on eestlaste (ja ilmselt kogu maailma) üldine keeleoskus ja sõnavara mitmekesisus vähikäiku teinud. Ega spordiajakirjanikud saa erandid olla.
Aga võin kinnitada, et teema on toimetuste sees pidevalt õhus, töö käib ja eks mingil määral “karistatakse ära” ka. Ega see karistamine peagi tavatarbijale välja paistma. Must pesu pestakse ikka toimetuse sees.
Mis on selles olümpiale minekus erilist ja teistmoodi?
Eriline on see, et neljast raadioajakirjanikust on vaid Tarmo Tiisleril olemas kogemus suveolümpiamängudelt. Mina, Joosep Susi ja Margit Kilumets sõidame oma esimestele suvemängudele. Samas pole me sugugi “rohelised”. Nii minul kui Joosepil on raadiospordi kogemust juba enam kui viis aastat, ning Londonis pigem spordivälise melu ja kultuuri kajastamisele keskenduv Margit on kuulajatele juba tuttav tugev tegija.
Kuidas hakkab “Olümpiaraadio” välja nägema, vabandust, kostma? Mis on põhilised teemad-sihtmärgid-kajastused?
“Olümpiaraadio” nime all kõlab programm argipäeviti kella 14–15 ja nädalavahetusel kella 12–14. Õhtul oleme eetris iga päev alates kella 18.20st.
Loomulikult kajastame eestlaste tegemisi. Spordialadest on rõhuasetused kergejõustikul, korvpallil, sõudmisel ja ujumisel, aga otseülekandes jõuab kuulajani näiteks ka jalgpallifinaal.
Spordi kõrval paneme rõhku ka muule üldharivale ja huvitavale. Tallinnast toetavad Londonis viibivaid ajakirjanikke “Olümpiaraadio” päevajuhid Tiit Karuks, Margitta Otsmaa, Riina Eentalu ja Toomas Luhats, kes teevad igal olümpiapäeval pika stuudiointervjuu ühe Inglismaaga seotud persooniga. Külaliste valik ulatub Eesti läbi aegade parimast jalgpallurist Mart Poomist endiste balletitantsijate Age Oksa ja Toomas Edurini.
Ajaloolane Priit Raudkivi on ette valmistanud väga huvitava sarja Inglismaa ajaloost, see jõuab kuulajani osahaaval igal olümpiapäeval. Nädalavahetusel lisandub sari Inglismaa kirjandusest, selle autor on meie oma toimetuse kunstihing Joosep Susi. Nagu eelmises küsimuses juba mainitud sai, toodame lisaks spordile ka palju pehmemat materjali ja see ülesanne jääb peamiselt Margiti kanda.
Millised on teie enda kõige suuremad ootused-lootused nendelt mängudelt, mis kõige põnevam on, ja kas on miskit, mis juba enne võistlusi meele mõruks teeb?
Oma murumätta otsast vaadates tahaks soovida, et Eesti koondis esineb heal tasemel ning mõni sportlane suudab üllatada ja pakkuda ootamatuid emotsioone. Üllatus ei pea tähendama ilmtingimata medalit. Piisab sitke ja südi võistlemisega saavutatud parimast resultaadist. Just sellistes esitustes peitub olümpiaprintsiibi “Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt” tõeline tõde.
Kaasaegsete olümpiamängude juured pärinevad mõtteviisist, mille kohaselt oli vaimu harimise kõrval oluline koht ka füüsise arendamisel. Oskus analüüsida enda arengut ja distsipliin selle nimel tööd teha on peamine väärtus, mida sport inimesele annab. Olgu ta siis olümpiasportlane või pargiringil sörkija.
Laiemas plaanis soovin, et hoomamatult suureks paisunud mängud pakuksid võimalikult palju selliseid hetki, mida jälgib kogu maailm. Suurim potentsiaal on muidugi meeste korvpalliturniiril ja Usain Bolti kullajahil, aga äkki sünnib teistelgi rinnetel üllatusi.
Olümpia ja poliitika: juba praegu on London ülemilitariseeritud, -politseistatud, terrorioht on suur. Ja alati on poliitilisi vaidlusi, boikotte (eriti tumedate ambitsioonidega ja suletud võimusüsteemiga suurriikide puhul). No ja kuidagi ei unune hitlerlik 1936. aasta paraad ning pidu... Kas on üldse lootust olümpiamänge depolitiseerida?
Spordi ja poliitika ühenduskohtade juurde tulles ei saa mööda minna rahast. Just raha paneb paika mängureeglid nii maailma võimusfäärides kui profispordis. Seega on minu hinnangul naiivne loota, et rahast nii suurel määral sõltuvad sport ja poliitika omavahelised seosed suudaks lahti ühendada.
Teisest küljest on mul siiralt hea meel, et seekordsed olümpiamängud peetakse Londonis, kus olümpiamänge on korraldatud ka varem ja mis on maailma kultuuri üks suurimaid
kantse.
Kuuldavasti on korraldajatel soov traditsioonide ja innovaatiliste ideede koosmõjul olümpialiikumisele uus hingamine sisse puhuda, ja usun, et kui see üldse kellelgi korda läheb, siis võivad need olla just britid.
Lisaks puudub brittidel erinevalt eelmiste suveolümpiamängude korraldajatest hiinlastest ja järgmiste talimängude võõrustajatest venelastest vajadus mängude korraldamise läbi tegelda vaimse eneserahuldamisega. Kui Pekingis ja ilmselt ka Sotšis oli ja on korraldava riigi prioriteet ehitada Potjomkini küla ja see vilkuvate lampidega ehtida, siis London paneb loodetavasti rohkem rõhku sisule.
Millel veel lähiaja (raadio)spordis tasuks silm-kõrv peal hoida?
Raadiospordil on ees tihe sügis. Kajastame Eesti jalgpalli-, korvpalli-, võrkpalli- ja käsipallikoondise valikmänge.
Suurvõistlustega saab selleks aastaks küll ühele poole, kuid üritame ka igapäevaseid spordisaateid tehes mitte laiselda. Analüüsimiseks on teravaid teemasid piisavalt. Saab ju Eesti Olümpiakomitee veel käesoleval aastal uue presidendi ning kindlasti võtab raadiosport sel teemal sõna, korraldab vestlusringe ja lahkab olemasolevat spordisüsteemi.
