Hetke pärast ilmub lavale veel üks noor mees – või on ta sellestsamast edukat ärinaist saatvate, lumivalgetes pluusides meeste seast –, tal on püstol. Ja külmavereliselt, ennast varjamata, laseb ta naise maha. Surm kedagi ei peata, astutakse edasi ja üle laiba, kes kuidas. Mõni ei pööra laibale üldse tähelepanu, mõni ikka aeglustab sammu, mõni vaatab, et kingi ära ei määriks...

Printsist kuningaks

Minu jaoks on see stseen lavastuse võti. Nagu selle mõtte kinnituseks ütleb mu kirjutamise taustaks mängiva raadio diktor, et noor mees laskis Dagestanis, õigeusu kiriku juures, jahipüssist maha viis naist.

“Richard III” lavaruum on pärast mõrva äkki täis keskendunult ajalehte lugevaid noori mehi.

Lavastaja ja näitlejad ei anna siiski publikule just palju hingamisaega. Juba vuriseb Jaak Printsi – Gloucesteri hertsogi, hilisema kuningas Richard III – suust kuulus monoloog tusameele talvest, mis “muutunud on hiilgusrikkaks suveks”. Selles monoloogis ütleb nimitegelane, et loodus on ta loonud näotuks lonkuriks.

Olgu öeldud, et lavastaja ja Jaak Prints ei ole läinud seda teed, et lavale tuua välist värdjalikkust rõhutavat Richardit.
Stseen lavastusest “Richard III”, kus kõrgeid tiitleid kandvad noored mehed vangistavad Buckinghami hertsogi: lord Stanley – Eduard Tee; Norfolki hertsog – Dmitri Kosjakov; Buckinghami hertsog – Aleksandr Okunev; krahv Rivers – Daniil Zandberg; Richard, Gloucesteri hertsog – Jaak Prints; lord Hastings – Ilja Nartov; sir Richard Ratcliffe – Dmitri Kordas ja lord Grey – Aleksander Žilenko. Pildil paremal veripunane kuup.

Lord Stanley – Eduard Tee; Norfolki hertsog – Dmitri Kosjakov; Buckinghami hertsog – Aleksandr Okunev; krahv Rivers – Daniil Zandberg; Richard, Gloucesteri hertsog – Jaak Prints; lord Hastings – Ilja Nartov; sir Richard Ratcliffe – Dmitri Kordas ja lord Grey – Aleksander Žilenko. Pildil paremal veripunane kuup.

Nagu Sergei Potapovi lavastuste tegelastel kombeks, markeerib Jaak Printsi Richard oma kuningarollis puuet küll, aga see on kuidagi nii, et kohati nagu lööks välja ta sisemine loomus – see on pigem märk, mis tegelasele värvi annab, aga väliselt ei domineeri. Ennemini on kujundlik valgete lillede kimp nii Richardi kui ta kaaskonna sõrmede vahel... Läbi lillede, ei liiguta lillegi või liigutan lilledega...

Enne lavastuse nägemist põhjendasin seda, miks Vene teatris mängib Shakespeare’i tragöödia peaosa eestlasest näitleja, endale pigem turundusega – äkki toob saali eestikeelse publiku –, kuid etendust vaadates sai see mulle lavastuse kontseptsiooni osaks. Paradoksaalne on, et Jaak Prints näitlejana sulandub Vene teatri näitlejate sekka nii, nagu ta oleks headest näitlejatest trupiga aastaid kokku mänginud. Kas äkki siin on see “omadele võõras, võõrastele oma”...? Aktsenti ei pruugi märgatagi, aga see on, kusagil allhoovuses nagunii, ja kui tuleb valida...?

Kusagil teeb Printsi kuningas žesti, lüües oma käe viis sõrme harali pea kohale. See on mitmekordse tähendusega märk, on sarvik, on põder, põhjapõder ja on kroon, kuningakroon.

Seksapiil

Ka seekord on Potapovi lavastuse kõik naised ilusad, himurad ja naiseks olemist elamiseks ära kasutavad. Lihtne ja mõjuv on alati, kui naised laval või eluski eksponeerivad oma jalgu. Potapovi lavastuse naised kerivad oma pikki kleite vööni üles...

Kuigi Shakepeare’i tragöödia on väga verine, ei lähe lavastaja selle eksponeerimise liimile. Lava ja tegelased jäävad väliselt mustvalgeks. Vaid eeslaval on laiali kuubikud, mille üks külg on veripunane. Ühel hetkel korjatakse kuubikud kokku suureks kuubikuks, mis kogu seltskonna veresüüd sümboliseerima jääb.

Päris lavastuse lõpus, lahingus, ilmuvad taas lavale ajalehed, mida pikkade rapiiritaoliste mõõkadega püütakse hävitada. Tükeldada, surmata – kas viide hübriidsõjale?

Ja selle kontrastiks stseen, kus Buckinghami hertsog, keda suurepäraselt ja meeldejäävalt mängib Aleksander Okunev, kägistab ja lämmatab surnuks põlvpükstes troonipärijad. See on julm mäng, kus hea onu lastega julmi mänge mängib nii, et poisid sellest vaimustuvad, enam ei karda ja siis ei ole tapmine enam mäng.

Detailirikkus

Sergei Potapovi lavastustes teenib detailirohkus nii näitlejaid kui ka publikut. Annab näitlejate mängule lisajooni, märgib miskit täiesti kummalist muud ilma me kõigi ja iga üksiku maailma sees, sellist, mida inimene, ka osatäitja ei pruugi isegi teada, sest see on kusagil tunnetuses. Rahutus, rahulolematus, soov valitseda...

Need ei ole ilu pärast pildid ja muusika, mis lavale jõuavad, vaid need viivad tegevust edasi ning aitavad alati vaatajail lugu ja lootagust mõista.

Kuna “Richard III” on jakuut Sergei Potapovi kolmas lavastus Eestis (varasemad, “Libahunt” ja “Vanapagan”, sündisid koostöös teatriga R.A.A.A.M.), julgen rääkida tema lavastajakäekirjast. See on filmilik – tegevus kulgeb kaaderhaaval. Ja iga kaader, iga pilt on lavastatud nagu maal. Kompositsiooni neil piltidel iseloomustab joonise puhtus. See tähendab: inimeste ja ühiskonna kurjus on sisemine, tundeid väljendatakse sõnadega ja neile järgnevad üsna koledad teod.

Mind ikka ja jälle üllatab Potapovi puhul see, et mees kasutab lavastades avangardseid nippe, ekstreemsust, sosinaid ja karjeid, karjumist, halamist, hüsteerilist naeru ja nuttu ... ning siis lahendab selle puhtusesse.

Pisikesed detailid viivad lugu jõudsalt edasi ja annavad aktsente. “Richardis” räägib medõde, kes peletab õukonda haige sureva kuninga palatist, eesti keeles.
Buckinghami hertsog (Aleksandr Okunev) haub kaaslastega vandenõu plaane. Kuninganna Margaret (Natalja Dõmtšenko), leedi Anne (Karin Lamson), kuninganna Elisabeth (Alina Karmazina), Yorki hertsoginna Liidia Golovataja), Richard III (Jaak Prints), krahv Rivers (Daniil Zandberg), lord Grey (Aleksander Žileiko) ja lord Stanley (Eduard Tee).

Kuninganna Margaret (Natalja Dõmtšenko), leedi Anne (Karin Lamson), kuninganna Elisabeth (Alina Karmazina), Yorki hertsoginna Liidia Golovataja), Richard III (Jaak Prints), krahv Rivers (Daniil Zandberg), lord Grey (Aleksander Žileiko) ja lord Stanley (Eduard Tee).

Ja veel üks detail stseenist, kus sugulastest vaenlased kuningale üksteisega leppimist kinnitavad – kuningas on aheldatud tilguti külge, õigemini kahe tilguti külge ja need on nagu ohjad, millega hobust juhitakse.

Potapovit lavastajana iseloomustab ka igati täpne koostöö kunstniku, valguskunstniku ja muusikalise kujundajaga. Need ei ole ilu pärast pildid ja muusika, mis lavale jõuavad, vaid need viivad tegevust edasi ning aitavad alati vaatajail lugu ja lootagust mõista.

“Richardis” kasutatakse pöördlava, liikuvad müürijupid on kord labürint, siis jälle surnukuur ja palat; kaasaegse panga, muu ärihoone koridorid, vangla, loss, sõjaväli... See, kuidas prohvetlike võimetega kuninganna Margaret – väga õrn ja jõuline osatäitmine näitleja Natalja Dõmtšenkolt – langenud müüridel tantsib, on üsna hirmutav meist, praegustest mõeldes.

Ja veripunasel kuubikul pööratakse hetk enne lavastuse lõppu üks ruut mustaks.

***

Uskuge mind ja Richardi-lavastust: võimumängudes tapetakse halastamatult.

Jah, julgen eestlastele, täpsemalt eestikeelsetele inimestele küll seda lavastust vaatamiseks soovitada. Kindlasti ärge lootke oma vene keele oskusele, vaid kasutage kõrvaklappidesse loetavat tõlget.

Ärgu teid hirmutagu Shakes-peare. Ta on ootamatult kaasaegne. Ja see lavastus on suur lavastus, suure üldistusjõuga.

Minge vaadake tervikut, lavastaja ja näitlejate klassiku tekstist lähtuvat uperpallitavat fantaasiat ning ka seda, kuidas Jaak Prints kurjategija Richardi meie sekka mängib nõnda, et lausa pead mõtlema: kas minus ka on olemas selline võimuiha, et parteisse kuuludes läheksin kas või üle laipade, ei taganeks...

Uskuge mind ja Richardi-lavastust – võimumängudes tapetakse halastamatult. Tapjaks ja tapetuks võib olla igaüks meist. Ja ikka on ka keegi, kellel seljas pulmakleit.

*See on tõdemus ühest Shakespeare’i näidendi Richard III dialoogist.