Richard3 andis avapaugu sügisel käivituvale Paide teatrile


Richard<sup>3</sup> andis avapaugu sügisel käivituvale Paide teatrile
Elisaveta Roosalu

Paide Muusika- ja Teatrimajas esi­etendus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli diplomi­lavastus “Richard³” – kultuuri­sündmus lausa mitmes plaanis.

Lavakate diplomilavastuse “Richard³” esietendus oli sümboolne avalöök sügisel käivituvale Paide teatrile. Lisaks on üsna uus kogu Eesti mõttes see, et levinud mõiste “kultuurikeskus” asemel on Paides nüüd muusika- ja teatrimaja.

Vaatamata sellele, et maja ennast veel ehib suur silt “Paide kultuurikeskus”, ollakse teel, kus suurele majale väikeses linnas luuakse väärikat sisu. See omakorda näitab Paide kandi võimu juures olijate mõttehaaret. Uue teatri loomine vajab peale julguse ka raha. Tundub, et see ei ole otsustajate julgust piiranud. Hea meel selle üle.

Buckingham (Johannes Richard Sepping) süllekahmatud “südametega”. Nööpnõelast piisab... Elisaveta Roosalu

Eesti keskel on pöördlavaga saal

Seotud lood:

William Shakespeare kirjutas tragöödia “Richard III”, Paides esietendunud näidendit esitletakse kui “Richard³”, mida saab lugeda ka kui “Richard kuubis”. Omamoodi märgiline, et Paide on linn, kus jüriöö päevil tapeti neli Eesti kuningat. Richard III tapab või laseb tappa selleks, et ka veresidet pidi kuningaks saada, teiste seas kõik oma vennad ja vennalapsed.

Tähelepanuväärne on, et nädal vähem kui kuu aega varem esietendus Tallinnas Vene teatris Sergei Potapovi “Richard III”. Mis viib selleni, et üldiselt vähe lavastatavat Shakespeare’i tragöödiat tehakse äkki väikses Eestis kahes kohas ja lausa ühel ajal?

Küllap on kõik keerulisem, aga Richard on näidend võimukurjusest.

See on detailina tähtis – traagika, mis laval sündima hakkab, on seotud ühe lõngaga, argipäevalisusega. Võib ja peab rõhutama, et oleviku ja tegelikkusega.

Kevadel lavakooli lõpetava Jan Teeveti Paide Richardi keskne kujund on kuup. Valge kuup keset pöördlava – kord vangla, kord troon, kord kõnetool... Jajah, lugesite õigesti, Paide linna suures kultuurimajas on suur lava ja selle sees pöördlava. Noored Richardi tegijad panevad selle ka pöörlema. Kui siin veel natuke vaadata, siis XX sajandi teatri- ja muusikamajasid iseloomustab lavatorn, omanäoline kuup, mis linnapildis silma torkab. Lavakuup Richardi laval kasvab seega lavatorniks, suure lava kõrguses.

On üheselt kokkulangev Potapovi ja Teeveti lavastuses, et nad ei aseta laval sündivat kusagile kaugesse aega, mõlemad toovad verised sündmused hoopis meie aega. Kui teatrikriitik Meelis Oidsalu Vene teatri Richardit Vene diktaatoriks pürgiva Vladimir Putiniga kõrvutas, siis Paides kõlas mitmes jutus, et Paide Richard on kui Donald Trump, USA president.

Kas see saab olla juhuslik kokkulangevus – küllap siiski –, et võimu juures askeldavad müüdavad, ostetavad, tapma ja reetma valmis silmakirjalikud Shakespeare’i sulest pärit mehed on mõlemas lavastuses riietatud tänapäevastesse hästiistuvatesse ülikondadesse? Valged pluusid, mustad lipsud. Richardi ema, vana kuninganna (Ene Järvis) istub etenduse alguses laval ja koob. See on detailina tähtis – traagika, mis laval sündima hakkab, on seotud ühe lõngaga, argipäevalisusega. Võib ja peab rõhutama, et oleviku ja tegelikkusega.

Kui ma pärast Vene teatri Richardit veel tahtsin mõelda, et mulle näidatav on hoiatus, et nii ei läheks (tõsi, et selle mõtte endale pisut vägisi pähe sundisin), siis pärast Paide Richardit mul ei tekkinud kahtlust – mulle ja publikule tahetakse näidata tänapäeva reaalsust.

Kuninga kroon ja kuninga troon. Richardi (Joosep Uus) küüniliste mõrvadega saavutatud võimu tühisust rõhutab lavapilt, kus kuninga ainsaks kaaslaseks radiaatorid seintel. Ja ämblikuvõrke ja nõge... Elisaveta Roosalu

Shakespeare’i algtekstis on sageli rõhutatud, et Richardist kasvas kurjategija lapsepõlves puudunud armastuse ja selle tõttu, et ta on väliselt värdjas, küürakas ja lonkur. Paide Richard – Joosep Uus – on tõesti kerge küüruga, pisut kummalise kõnnakuga mees, ent samuti nagu Jaak Printsi Richardil Vene teatris ei ole füüsiline puue rõhutatult kurjuse põhjus.

Loe veel

Mu jaoks on kaks Richardi lavastust sarnased just selle poolest, et peategelast ümbritseb kuritegelik, ostetav ja müüdav kaaskond. Sellised inimesed, kes samuti iga hinna eest võimu juures olla ihkavad. Ja muidugi ka paratamatus, et kui vastu hakkad, kaotad elu. Paradoksaalne ja tragöödiatele iseloomulik on see, et kui vastu ei hakka ja koogutades käske täidad, kaotad samuti kõik, ka elu. On ju üsna sarnane olukorrale me argi­päevades.

Hakkasin kaht lavastust võrdlema, sellepärast pean rõhutama, et tegu on siiski kahe täiesti iseseisva lavastajakäekirja ja lavastusega.

Rahvas laseb endaga manipuleerida

Paide Richard suhtleb oma monoloogides publikuga. Annab kõnedele selle mõõtme, et on “demokraat”, kes toetub kuritegelikes tapmisotsustes rahva soovidele. Joosep Uus mängib oma Richardi selliseks, et meeldib publikule. Ta on rahvamees ja on ometi kurjategija mõttemaailmaga. Mul tekkis etendust vaadates kohati isegi see usk, et Joosep Uusi Richard mõnel puhul sekundi murdosa isegi kahetses eelnenud kuritegu – enne järgmise kordasaatmist.

Nii Sergei Potapov kui Jan Teevet on oma lavastusest välja kärpinud Shakespeare’i näidendi õukonnas sehkendavad ja niite vedavad kirikutegelased. Paides noored ei saa sellest nii-öelda usumeeste kuritegelikust mõjust siiski mööda.

Lavastuses on stseen, kus Richard peab oma rõdukõne enne kuningaks saamist. Talle antakse PR-nõu mängida rahvale meest, kes ei taha kuningaks saada, kes tahab pigem olla vaga ja palvetada. Ja ta tuleb, on õnnetu, käes palveraamat ja krutsifiks, räägib sõnu, et rahvas teda usuks. Ning rahvas, publik, vaatamata sellele, et on just näinud seda, kuidas Richardi palgatud mõrtsukad tapavad ta vennapojad ... usub, on poolt, on kurjategija poolt aru saamata, et see, keda nad usuvad, tõesti kurjategija on.

Selle kõne ajaks läheb saal valgeks, publik aga ei vaata otsa üksteisele... Ja massile ei loe ka see, et tragöödia mänguruum veripunaseks muutub, ikka lastakse ennast võluda purpurpunastest südamekujulistest õhupallidest...

Teater asub Paide kultuurikeskuses. ???

Lavastuses on stseen, kus kuningas Richard on jäänud üksi troonile sellesama lava keskseks osutuva kuubi katusel. Üksi, ebakindel ja verine. Võimas pilt, nagu paljud stseenid selles lavastuses. Usun, et Jan Teeveti lavastajaarsenali jäävad iseloomustama kaks võimsat “tantsu” – üks suurte valgete lippudega ja teine mõõkadega –, mõlemad mu jaoks sümboliseerimaks seda, kuidas massihüsteeria sünnitab näolt koletise. Sellise, mis väliselt isegi esteetiline ja korrapärane ja täpne ja kaunis, aga ... tuleb vaadata sügavamale. Kogu lavastuse tähtis osaline on Kirill Havanski originaalmuusika, mis annab edasi maailmas valitseva tragöödia tõelist mastaapi.

Mis meid inimestena viib niikaugele, et kord hädas olles peame ihaldama ratsut, olles valmis selle eest andma kogu riigi?

Pärast etendust lavakooli juhataja, lavastaja Lembit Peterson soovis lavastusele pikka iga. “Inimesed, kes seda etendust vaatavad, saavad uuesti läbi mõelda kõikvõimalikud suhted võimuga, omaenda võimu üle teiste inimeste suhtes, võimu üle asjade ja nähtustega. See on meie elus ju üldse keskne teema.” Lavakooli juht ei unustanud tänada paidelasi lavakoolile praktikabaasi pakkumise eest ja soovis tulevasele uuele teatrile tuult tiibadesse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare