Rita Raave ja Enn Põldroos: Oleme vist surnud. Sest viibime ju paradiisis
Kõige innukam tervitaja kunstnikepaari Rita Raave
ja Enn Põldroosi uues kodus Viljandimaal on must karvane Pablo.
Kahele käpale tõustes mehe mõõdu väljaandva koeravolaski tormiline huvi tulijate vastu ei taha kuidagi otsa saada. Nähtavasti pole külalised siin, Vahtra talus Tarvastu vallas Soe külas, igapäevane nähtus.
Siin see ongi!
“Olen alati kohutavalt igatsenud endale aeda,” pihib Rita Raave. “Seesugust rohelist lapikest, kuhu saaks midagi istutada.” Ta lisab, et aeda oleks saanud ka Tallinna külje all pidada ning et enne maale kolimist seda varianti isegi kaaluti.
Oma tulevast kodu oleks Rita seostanud pigem Võrumaaga, kuhu ulatuvad mõnusad lapsepõlvemälestused. Võrumaal väljavaadatud maja osutus aga aja ahnest hambast liialt
puretuks.
Tagasiteel Tallinna otsustati ka see Mulgimaa talu üle vaadata. “Kui õue peale jõudsime, tundsime kohe ära – see on õige. Mis sest, et siia sõites polnud aastaaeg just suurem asi – porine ja lumine,” meenutab perenaine. Ta lisab, et enne neid elas siin üks Tallinna perekond, kes oli peamiselt suvitamiseks pannud püsti väikese punase majakese.
Tuleval kevadel saab Rita Raave ja Enn Põldroosi saatuslikust ning kaalukast sammust kaks aastat. Seda sammu edasi lükata ei saanud ega tahtnud kumbki, sest Tallinna kesklinna elanikena oli kontakt loodusega juba õige kurval moel katkenud.
Algul olid maaletuleku plaanid tagasihoidlikud, peamiselt suvega seotud. Rita asus kohe ka oma lemmiktegevuse kallale – rajas väikese iluaia ja põllulapi. Kõike natuke – hernest, uba, porgandit, sibulat, kaalikat, kartulit. Rääkimata petersellist ja tillist. Segamini lilledega, et ikka ilus oleks. “Mis sest, et alguses paned puusse, kes su üle siin ikka kohut pidamas käib.”
Päris üksik valitud paik pole – üleaedsete tuled vilguvad eemalt. “Kas see on naabrite oma?” näitan siinsamas laiuvale hoonele. “Oh ei, see on meie kivilaut.” Loomad sees ka juba või? “Ei, ainult väike murutraktor.” Kolhoosiajal oli tolles laudas sigala ning küllap majas elasid neid hooldanud inimesed.
Naabrinaine peab loomi, tema käest saab mune osta. Ise kunstnikepaar kanu pidama hakata ei kavatse. “Mingi liikumisvabadus peab meile elukutse huvides ikkagi jääma.”
Uus ümbrus on mõistagi mõlema tegutsemistahet kõvasti soosinud.
“Oleme siin hullult mütanud,” ütleb Rita. “Katust paiganud, kuid eks see taha täiega vahetamist. Kohati oli maja ikka päris armetus seisus, palkseinad olid mitmes kohas täiesti lääpa vajunud. Aga me teadsime, et maja saab tõsta ning palke vahetada. Mehed siin paar päeva nikerdasid ja tehtud see saigi.”
Nõukogude ajal talul kindlat peremeest polnud, elanikud vahetusid siin üsna tihti. Talu ajaloo erutav ja põnev uurimine seisab alles ees.
Masendavat aastaaega polegi
Tasapisi tekkiski otsus jääda maale aastaringselt. Vaadata, kuidas loodus muutub... Rita Raave ja Enn Põldroos räägivad rõõmuga, kuidas looduse keskel elades on neile mõlemale selgeks saanud, et tegelikult polegi olemas masendavat aastaaega. Sellist kurba aega, mis tuleb kuidagi üle elada.
“Isegi kõige süngemaks ja üksluisemaks peetav sügis on hirmus vaheldusrikas. Sügisel on oma hing sees,” annab Enn Põldroos paiga maalilise kirjelduse.
Rita tunnistab, et algul, kui Enn oli Tallinnas tööga seotud, pelgas ta üksiolemist. “Kuidagi kõhe oli pimedusse astuda. Nüüd on koer hirmu ära pühkinud.”
“Seda lootust, et midagi ei juhtu, pole ju kusagil ega kunagi,” täiendab Enn Põldroos.
Sooja annavad külmadel aegadel kõhukas ahi ja vana hea puupliit köögi poolel. Rehe all ootab tubli viisteist ruumi kuivi halge. Igaks juhuks on olemas ka paar elektriradiaatorit, et kui...
Kõikides ruumides hellitab pilku eakas palksein, mis eesti rahvast on kaitsvalt ja usaldusväärselt ümbritsenud aastasadu. Seda varjanud linaluuplaadid kiskus Rita oma kätega maha. Kivist köögipõrandal näitab perenaine parajat kivimürakat. “See toetab, kui on vaja tule süütamiseks pilpaid lüüa.”
Tormilisele kaasajale mõningase lõivu maksmisest annavad tunnistust vaid arvuti ja televiisor. “Algul panime need tollesse väikesesse majja eest ära, et ei häiriks. Aga seal oli külm ning päevad läksid pimedaks...” Praegu leiab väike maja õuel kasutamist eeskätt külalistemajana.
Vanasse rehielamusse, mis tõenäoliselt püsti pandud umbkaudu ülemöödunud sajandi teisel poolel, on mõistagi muretsetud nii vana mööblit kui võimalik. Ei mingit eurotsemist. Harmoonia ja hea maitse valitsevad kõikjal. Suislepa meistri tehtud kapilt pidi Rita eemaldama paksu rohelise värvikihi, enne kui too panipaik taas oma loomulikkuses ümbrusesse sulas. “See oli üks esimesi asju, mis ma siia ostsin,” ütleb naine vanale kellale osutades. “Kinkisin selle Ennule juubeliks.” Kingisaajat võlub peale muu asjaolu, et too ajanäitaja on lihtsa külatisleri tehtud. Ammustel aegadel muidugi mõista.
“Eks mees näinud sihukest mõisas ning püüdis oma riistade, oskuste ja parima arusaamise kohaselt järele teha,” oletab Põldroos.
Kuu paistab ja pakane paugub
Mis saab siis, kui ründab karm talv paksu lumega? “Oh, lumevangis oleme juba jõudnud olla,” teatab Rita Raave. “See oli sihuke väike ellujäämiskursus. Möödunud talvel, kui suur lumi maha tuli. Elekter läks ära, pump lakkas töötamast, polnud enam valgust ega vett. Siis tuli pliidi peal kohvitegemiseks lund sulatada.”
Õnneks on vald hoolitsev ning buldooser lükkas tee lahti juba ülejärgmisel päeval.
Maja juurde käiv krunt on mõistlikult suur – ligi poolteist hektarit. “Mul on siin taga veel metsikut maad ka, kuhu pole veel jõudnudki,” räägib Rita Raave reservidest.
Aknast paistab hulk vanu, ent heas vormis õunapuid. Ühel veel õunadki rõõmsalt küljes. “Need on jäetud kitsedele,” seletab perenaine. Talulähedast metsa nimetab ta pigem võserikuks. “Aga peaasi, et see on olemas.”
Ja millest värsked “maakad” puudust tunnevad?
“Üks asi on,” venitab Rita, “aga selle saab korda. Kemmerg on kaugel!” Kuid eks seegi linnainimese jaoks hirmutav asjaolu tee elu teisalt romantilisemaks. Mõelge ise – kuu paistab, pakane paugub. Ja mine tea mis veel...
Talve tulek igatahes ei kohuta. “Juba eelmine aasta pidasime jõulusid siin,” ütleb Rita.
Paiga tõeline imelisus pääseb muidugi kõige jõulisemalt esile kevadel. Maa on perenaise sõnul imerammus. Et aga looduse ringkäiku ja uue elu tärkamisest täit rõõmu saada, peab ise sel ajal kohal olema. Veel parem – kohapeal elama.
Ning olema istutanud näiteks 150 puud-põõsast, nagu Rita Raave on teha jõudnud. “Olen mulda pannud kaksteist tamme ja sama palju kuuski. Kibuvitsa- ja roosipõõsaid. Kastaneid, mida siin varem polnudki. Sel aastal tõmbasin natuke küll tagasi. Sest nende eest peab ju ka hoolitsema!”
Mõistagi kasvab maja ees puid ammustest aegadestki. Perenaine palub tormiste ilmadega jumalat, et see neile liiga ei teeks. Kõige vanemast ja väärikamast – just maja ukse ees kasvanud kasest – on järel vaid väärikas känd.
Ehituspoole eest on hoolitsenud peremees. “Ehitamine ja meisterdamine on mulle alati meeldinud,” tunnistab ta. “Mõni asi on muidugi nii uus, et on tulnud ka abi kutsuda. Nagu näiteks maja alumiste palkide vahetamine. Mehed tulid tungrauaga kohale.”
Koduloomadest peavad kunstnikud ainult Pablot, metsloomade eest hoolitseb armas jumal. “Kitsi on siin näha iga päev. Enne koera võtmist käisid nad lausa aias, nüüd on tagasihoidlikumaks muutunud.”
Üks seitsmest tuhandest
Enn Põldroos on oma aias näinud eriti huvitavat elukat – minki ehk Ameerika naaritsat. “Kirjanduse järgi on ta puhas hiiresööja, aga meil käis küll õunaraksus. Tuli siia, käis ümber õunapuu, siis ronis otsa ja sorteeris õunu – ei meeldinud üks ega teine. Siis tuli alla, leidis õuna ning jooksis minema.”
Metssead on Soeküla kandis viisakad. Kord oli näha tuhnimisjälgi, aga kenasti väljaspool Vahtra talu piiri.
“Isegi mutid pole meie vaenlased,” ütleb Rita. “Käin käruga ringi, korjan nende hunnikud kokku ja saan hulga head lillemulda!”
“Nii laiu taluhooneid nagu see tuli vanasti üldse harva ette,” kiidab Enn Põldroos maja ruumikust. “Laiust on tosin meetrit. Ja pikkust oma kolmkümmend.” Kadunud kõrvalhooneist võis leida isegi sepikoja ja sauna jälgi.
Arutame, kui palju taolisi rehielamuid Eestis võiks säilinud olla. Ei oska kuidagi ära arvata. (Hiljem pärin järele vabaõhumuuseumi tarkade inimeste käest ning sealt pakutakse välja meeldivalt suur arv – 7000!)
Kas kunstnikepaar on maale kolimisega täheldanud ka muutumist inimesena? Võrreldes sellega, kes nad olid linnas?
“Mina arvan, et olen leidnud endas üha enam jooni oma vanaemast,” arvab Rita. “Vanaema oli nii kõva tööinimene, et vaatasin teda ja imestasin. Kell neli hommikul läks juba niitma, kui minu vanematel abiks käis. Ehk tunneks ta nüüd minu üle rõõmu. Olen nüüd ju ise ka varahommikune niitja olnud.”
Abikaasa Enn ei suuda samuti Rita töökust ära imestada. “Käsiraamatuid mul aega vaadata pole. Teen ikka katse-eksituse meetodit kasutades. Aga ega vanaema õpetusedki päris meelest ole läinud.”
Arutame veel rehielamu ehitustehnilisi iseärasusi.
“Näe siin,” osutab Enn Põldroos, “on uksepiit kohe vastu palki. Õieti oleks tulnud siia vahe jätta. Sest palk hakkab ju vajuma.”
Enn Põldroos ütleb, et maa-elule “äratas” ta üks ilus hommik, mil õunapuud õitsesid.
“Päike hakkab tõusma. Ma tõusen üles. Teen kohvi. Siis tuleb vajadus ja ma lähen kempsu. Kohvitass on mul käes, uks eest lahti. Õitsvate õunapuude tagant tõuseb päike. Ja ööbikud veel laksutavad.
Kord ütlesin Ritale, et me oleme vist surnud. Sest me viibime ju paradiisis.”
