Robotkardinad, häälitsev seinavaip ning veiniplekke armastav laudlina
Kangatükk, mille kunstnik Kärt Ojavee mu ette lauale tõstab, on tumerohelist värvi paksemat sorti riie. Rohelise tooni sees aimduvad veelgi tumedamad vihmapiisad – kangas on peidus mingi muster. Kuid kohe selgub, et see riidetükk peidab märksa rohkematki.
Olen Ojavee ateljeesse tulles kandnud käes korralikke labakindaid ning tänu sellele on mu peod üsna soojad. Seda soojust nüüd just tarvis lähebki. Surun kunstniku õpetuse kohaselt käed riidetüki vastu ning hoian neid seal minuti.
Peopesi ära võttes on efekt vapustav: tumerohelise kanga peal säravad lumivalged käejäljendid. Oleksin justkui valmistanud oma isikliku Torino reliikvia: tekkinud kujutis meenutab mõneti röntgeniülesvõtet kämbla skeletist.
Kust tuleb võluvõime?
Tekstiil ei pea olema midagi lõplikku ja staatilist, näib kõlavat Kärt Ojavee kunstnikukreedo. Kardinad, seinavaibad, tapeedid ning miks mitte isegi üleriided on suutelised “elama”, nad võivad vaikselt muuta oma värvi ja mustrit, neid on võimalik panna isegi häälitsema ja liigutama.
Just niisuguste tekstiilide loomisega Eesti Kunstiakadeemia doktorant Ojavee ühes Tallinna Tehnikaülikooli biorobootika keskuse teadlastega tegelebki.
Käesoojusele reageeriv roheline kangas on värvitud soojustundliku värviga ning sellest tema võluvõime pärinebki. Aga kuidas teile meeldiksid kardinad, mis pilvise ilmaga akna ees rippudes näivad ühetoonilised, kuid millele päikesepaiste manab tormleva pääsukeseparve?
Niisuguse kanga loomisel kasutas Ojavee ultraviolettkiirgusele tundlikku värvi. Sama värvi kannab ka puitpink, mis toas mõjub valgest valgemana, kuid õues päikese käes moondub roosa kärgmustriga kaetud kunstiteoseks.
“Pean oma tekstiilide kasutuskohana silmas ruume, kus inimesed on sunnitud pikka aega viibima – näiteks haiglapalatid, ooteruumid,” sõnab Ojavee. “Väga tihti on neil ruumidel lihtsalt valged või sinised seinad. Aga miks ei võiks neil seintel olla tekstiil, mis vaikselt, kuid pidevalt muutub, omaette “tiksub”?”
Oma hiljutisel näitusel “UndefinedUsefulObjects” SooSoo galeriis demonstreeris kunstnik kangaid, millele soojustundlike värvidega trükitud kujutised pidevalt arenesid.
Kangastel kujutatud vihmapiisad, taimevarred ja rakumembraanid kord tekkisid, kord kadusid.
Kui säärane tekstiil ühendada arvutiga, on sellega võimalik lausa suheldagi. Koos TTÜ teadlastega ehitab kunstnik kahekordseid tekstiile, mille pealmine kiht kannab soojustundlikke värve, alumine kiht aga sisaldab elektrit juhtivaid niite ja pisikesi küttekehi.
Viimased on ühendatud arvutiga, mis omakorda mõõdab sensorite abil näiteks õhu hapnikusisaldust. Nii sünnib seina pind, mis hakkab vaikselt värvi muutma kohe, kui toaõhu hapnikusisaldus langeb allapoole tervislikku taset.
Tõsi, sellise kanga juhtimiseks läheb praegu tarvis tervet kohvritäit elektroonikat – juhtmeid, toiteplokke, pisikest arvutit.
Nagu puulehtede värvimuutus saab sügisel alguse rootsudest, nii peituvad ka Ojavee kangastes “rakumembraanid”, kus muutus esimesena ilmneb.
Vaip liigutab ja häälitseb
Kanga või vaiba sisse on võimalik kududa ka fiiberoptilist kaablit (sellega Ojavee praegu just tegelebki), mis paneb vaiba lausa valgussignaale edastama.
Niisugusest valgustavast tekstiilmaterjalist mööda kõndiv inimene võib üllatusega märgata, et kangal liigub koos temaga kaasa valguskujund. Materjal võib ka rütmiliselt sähvida või endale mingi pildi manada. Ojavee usub, et niisugusest vaibast oleks palju rõõmu näiteks lastehaigla palati asukail.
TTÜ biorobootika keskuse juhataja professor Maarja Kruusmaa sõnul on kunstniku ja inseneride koostöö olnud mõlemale väga arendav.
“Kunstniku fantaasia ning inseneride lahendused võivad anda tulemuseks midagi väga huvitavat,” ütleb kunstniku juhendaja Kruusmaa.
Selleks võib olla kas või seinavaip, mis lisaks värvi muutmisele ka liigutab ning häälitseb. TTÜ biorobootika keskus tegeleb isetundlike kunstlihaste arendamisega ning on juba valinud välja elektrivoolu mõjul kokku tõmbuva materjali, mis kangasse kootuna annab viimasele võime “iseenesest” kortsu või sirgeks minna, üles tõusta või alla langeda.
Miniatuursete kõlarite tekstiili peitmine on selle kõrval juba lihtne ülesanne. Käega mööda niisugust kangast libistades võib see vastata helidega.
Kuid “elava” kanga saab luua ilma igasuguse elektroonikatagi. Looduslähedasi materjale armastava kunstnikuna on Kärt Ojavee valmistanud särke, millesse peidetud aroonia- või peedipigment ilmub nähtavale alles pesemise käigus. Niisugune särk – nagu ka näiteks laudlina, mille tegelik muster avaldub alles linale loksutatud veiniplekkide mõjul – ei kulu vananedes inetumaks, vaid muutub üha kaunimaks.
“Ma lähtun biomimeetika põhimõtetest,” tunnistab kunstnik. “Kangad saavad nagu taimedki visuaalselt edasi anda mingeid muutusi keskkonnas, mida inimene ise ei märka, kuid mis mõjutavad vägagi meie elu.”
