Saja-aastane ÕS täieneb pidevalt
Õigekeelsussõnaraamatu 100 aasta juubeli tähistamiseks ilmus neil päevil “Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018”. Kuidas see sündis ja mida põnevat sealt leida võib?
“Tegu on avaralt esitatud eesti keele sõnavaraga, milles on varasemast rohkem näiteks argisõnu ning varem üldse mitteesinenud vulgaarseid väljendeid,” kirjutas tõlkija ja esseist Enn Soosaar ÕS 1999 ilmumise järel Eesti Päevalehes.
Meil on ka teisi sõnaraamatuid, milleks just ÕSi vaja läheb?
Maire Raadik: ÕSi võrreldakse enim seletussõnaraamatuga, nende kahe vahet on praeguse ÕSi kavandi autor Henn Saari 1999. aasta ÕSi ilmumise eel seletanud nii: kirjakeele seletussõnaraamat registreerib seda, mis on olnud; õigekeelsussõnaraamat osutab sellele, mis on toimumas, ning näitab, mis kõige toimuva, muutuva seast tuleb kirjakeele väljendusvõimele kasuks.
Kui näiteks sõna “testima” on hakatud tarvitama ligi kümnes tähenduses, peab seletussõnaraamat kõik need tähendused kiretult fikseerima. ÕS fikseerib samuti, kuid ühtlasi hindab: kas on mõistlik öelda ainult “testima” või tuleks jätta testimine vaimsete võimete hindamise tähistajaks, muidu aga öelda olenevalt asja sisust kas “analüüsima”, “degusteerima”, “hindama”, “katsetama”, “kontrollima”, “proovima”, “teimima” või “uurima”.
Teine, milleks ÕS kutsutud ja seatud, on täita keeles lünki. Seetõttu esitab ÕS ka niisuguseid keelendeid, mis pole veel võib-olla väga levinud, kuid mis võiksid suuta täita mõnd olulist tühikut. Linnapildis on siin ja seal näha sõna outlet. Keelekorraldajad on selle inglise laenu asemele pakkunud omasõnu “väljamüügipood” ja “odavmüügipood”, kuid neil pole olnud edu. Sealtsamast linnapildist on ÕSi tegijad aga üles noppinud sõnad “leiupood” ja “leiunurk”, mis pole küll ka veel väga tuntud, kuid mis võiksid ehk outlet’i asendada.
Kui palju on värskes ÕSis uusi sõnu ja kuidas need on valitud?
Maire Raadik: Uusi sõnu on seekord pisut üle 2600. Kõik need ei ole märksõnad, osa on uued tähendused ja kõige rohkem on artiklitesse lisatud uusi liitsõnade ja tuletiste näiteid.
Sõnade valikul oleme võtnud arvesse nii mõiste kui ka sõna olulisust ja tuntust ning sõna keelelist sobivust. Uusi sõnu on tulnud paljudelt aladelt, olgu näiteks valik ühiskonnaelu sõnavarast: “globaalküla”, “jagamismajandus”, “jalgadega hääletama”, “kvoodipagulane”, “liiklusraev”, “lõhki laenama”, “madalalaubaline”, “meem”, “näidispoomine”, “ohvristama”, “omastehooldus”, “palgavaene”, “rööprähkleja”, “sooteadlikkus”, “soovolinik”, “sõidujagamine”, “süstlavahetus”, “toetussõltuvus”, “toidupank”, “tõejärgne”, “töövägivald”, “õiguskindlus”.
Mida uut ja põnevat selle töö juures avastasite ning missugused probleemid esile kerkisid?
Sirje Mäearu: ÕSi tegijad on ühtaegu keelenõuandjad, mistõttu oleme saanud keeletarvitajale probleemseid teemasid ka ÕSi koostamisel arvestada. Näiteks on küsitud, kas see, kui inimese temperatuur on jaheduse tõttu ohtlikult alanenud, on “alajahtumine”, “ülejahtumine” või “liigjahtumine”.
Osis “ala-” viitab ebapiisavale või mitteküllaldasele (nt “alatoitumine”, “alakoormamine”); seega “alajahtumine” näitaks nagu otse vastupidist sellele, mida tegelikult mõeldud. “Üle-” ja “liig-” seevastu edastavad liitsõna sisu “üleliia jahtumine” õigesti. Nii on ÕSis sisult ebatäpse, aga üldkeelses kasutuses kinnistunud “alajahtumise” kõrval antud täpsemad oskussõnad “ülejahtumine” ja “liigjahtumine”.
Keelenõuandeküsimused ja tegelik keeletarvitus on andnud põhjust arutada seni nimisõnana käibel olnud “lemmiku” sõnaliigilist käitumist ja esitada uues ÕSis näiteid ka “lemmiku” kui omadussõna kohta: “kõige lemmikumad asjad” (enim meeldivad, eelistatuimad).
Kui algusaegadel olid autoriteks ainult mehed, siis nüüd on valdavalt naised. Kas see ka ÕSi mõjutab?
Tiina Leemets: Ükski uus ÕS ei teki tühjale kohale. Uue aastatuhande ÕSid on täiendatud ja ajakohastatud 1999. aasta väljaande põhjal, selle koostamisel oli omakorda aluseks 1976. aasta ÕS, mille on toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet, tegijate hulgas oli ka Kristjan Torop. Küllap on ÕSis tänini jälgi Elmar Muugi ja teiste eelkäijate tööst.
Tagasisidet ja täiendusettepanekuid oleme saanud mõlemast soost sõnastikukasutajatelt. Loomulikult poleks kellelgi midagi selle vastu, kui rohkem tänapäeva mehi sooviks saada leksikograafideks (nagu ka õpetajateks).
Sirje Mäearu: Meil on ise raske hinnata, kas oleme suutnud olla sooneutraalsed (muide, seegi on ÕSis uus sõna).
Mis on ÕSi suurim väärtus?
Tiina Leemets: Suur väärtus on palju infokihte, millest järeldub ka soovitus: ta sobib hästi kasutajale, kes oskab ja viitsib vaadata märksõnast kaugemale. Ei piisa kiirest järeldusest “sõna on ÕSis sees, niisiis igas olukorras õige”. Kohati on ÕS nagu tõlkesõnaraamat, mis aitab tõlkida nii võõrkeelest eesti keelde kui ka ühest allkeelest teise (näiteks argikeelest või puisest kantseleikeelest neutraalsesse kirjakeelde).
Käänamist või pööramist otsides tasub muidugi vaadata tüübinumbrit ja tüüpsõna, aga seejuures märgata ka infot, mis on antud kohe märksõna järel ja tüübitabelites. Sõnade “teener” ja “treener” tüüpsõna on Eesti Keele Instituudi uues sõnastikusüsteemis ühtviisi “minut”, aga kääname ju ikka “teener : teenri” ja “treener : treeneri”, nii on ÕSis nende sõnade kohta ka kirjas.
Maire Raadik: Kindlasti võiks ÕSi poole pöörduda see, kes vajab selgust kirjakeele normi asjus. Guugeldamisel on omad plussid, kuid seda, milline sõnakuju või muutevorm on praegu eesti kirjakeeles aktsepteeritav, saab kõige kiiremini teada ÕSist.