Sakslanna lahkas doktoritöös Eesti ääremaad: oma kodukohast viis mind eemale ääremaa kuvand

 (30)
Bianka Plüschke-Altof
Noorteadlane Bianka Plüschke-Altof keskendub perifeeriale.Foto: Jaanus Lensment

Pärast keskkooli Kirde-Saksamaa perifeeriast plehku pannud teadlane kirjutas Eesti ääremaast doktoritöö ning leiab, et maapiirkondadel võib olla hea kuvand, võib olla halb kuvand, kuid kõige hullem on see, kui kuvandit polegi.

"Ääremaa kuvand mõjutab kohalike elu vaatamata sellele, kui palju kuvandi teema neile korda läheb!" teatab Saksamaalt Nõmmele maandunud Bianka Plüschke-Altof, kes sattus Eestisse esimest korda viisteist aastat tagasi vahetusõpilasena.

Paistab, et miski paelus teda toona väljaspool Euroopa Liitu oleva riigi puhul nii, et 2014. aastal, pärast Berliini ülikooli lõpetamist, jõudis ta siia ringiga tagasi. Temast sai regionaalarenguga tegelevas konsultatsioonifirmas Geomedia Eesti maakohtade ääremaastumisprotsesse uuriv noorteadlane.

Bianka talvel kaitstud doktoritöö on kõige põhjalikum uurimus, mis Eesti ääremaa kuvandiga tegeleb. Maakeel on naisel pärast hulga kirjutiste ning ekspertide jutu lahti mõtestamist täiesti soravalt suus.

Oli Teil juba varem seos teemaga, mida nüüd mitu aastat uurinud olete?

Kuna ma olen ise üles kasvanud Kirde-Saksamaa piirkonnas, mis võitleb nii ääremaastumisprotsesside, kui ka ääremaa kuvandiga, pakkus see mulle suurt huvi.

Enda kogemustest olin ma veendunud selles, et piirkonna kuvand mängib ääremaastumisprotsessides üsna suur rolli. Elasin teismelisena piirkonnas, mida mitte ainult väljaspoolt nähti kui ääremaad vaid, kus ka paljud kohalikud, sealhulgas mina, olid veendunud, et kui tahad elus midagi saavutada, tuleb minna võimalikult kaugele. Läksin minagi kohe peale kooli lõpetamist ära - vaatamata sellele, mis võimalusi minu kodukant oleks võinud mulle pakkuda.

Seotud lood:

Alles tagantjärgi sain aru, et see oli pigem selle piirkonna ääremaa kuvand, kui reaalsed kõrghariduse ja töökohtade pakkumised või puudused, mis mõjutas minu lahkumisotsust ja viis mind kodukohast eemale.

Kas olete ehk peale mahuka doktoritööga detsembris ühele poole saamist teinud uusi avastusi ja näete nüüd asja hoopis teistmoodi, kui uuringust lugeda võib?

Kõige suurem avastus oli, et see teema inimestele nii korda läheb ja selle vastu nii palju huvi tuntakse, mille üle mul on väga hea meel. Kui uurimistöö ja tulemused panevad inimesi mõtlema, arutlema ja kahtluse alla seadma mida tihtipeale võetakse kui normaalsust, siis on see juba väga oluline samm.

Oma uuringus analüüsis Bianka suuremate ajalehtede arvamusrubriikides avaldatud tekste, et selgitada välja korduvaid diskursiivseid mustreid ja nende legitimeerimise strateegiaid. Tekstide analüüsile järgnesid süvaintervjuud arvamusliidrite ja ajalehtede toimetajatega ning kaks konkreetset uurimust ääremaaks nimetatud piirkondades.

Mida ääremaa üldse tähendab, vahest on terve Eesti Euroopa mõttes ääremaa?

Enda uurimistöös käsitlen ääremaa sõna kui „tühja tähistajat“ ehk kui sõna millel võivad olla erinevad tähendused. Minu eesmärk on aru saada, kuidas on avalikus debatis ääremaast räägitud ehk kuidas Eesti ajalehtedes seda sõna kasutatakse. Tulemused näitavad, et vaatamata ääremaa mitmekülgsele võimalikule kasutamisvõimalusele, näiteks kui linna- või globaalne perifeeria, seostatakse Eesti meediadebatis ääremaad ja ääremaastumisprotsesse peamiselt maakohtadega.

Selline võrdlus hakkab olema maakohtade jaoks problemaatiline siis, kui me vaatame kuidas täpselt seda ääremaad siis debatis iseloomustatakse. Kahjuks kirjeldatakse neid pigem negatiivses valguses, kui lootusetu, mahajäänud, problemaatiline, tühi ja kauge piirkond. Mis on aga veel olulisem on see, et tihti kerkib kohe ka esile küsimus, kes on nendes probleemides süüdi. Süüdlasi otsitakse tihtipeale just maakohtades endis.

Kahjuks kirjeldatakse ääremaad pigem negatiivses valguses, kui lootusetu, mahajäänud, problemaatiline, tühi ja kauge piirkond.

Kuigi enamuselt seostati maakohti negatiivse ääremaa kuvandiga, tuli debatis ka selgelt välja, et ääremaastumine on mitmetasandiline protsess, mis puudutab nii maakohti kui ka Eestit tervikuna.

Kas ääremaa tähendus on alati negatiivne?

Loe veel

Mina lähtun sellest vaatevinklist, et ääremaa tähendus ei pea ilmtingimata negatiivne olema. Ajaleheartiklites ning uurides toimetulekustrateegiad Eesti maakohtades, kasutati ääremaa mõistet ka positiivses valguses. Ääremaid kirjeldatakse näiteks kui looduslähedasi piirkondi, lapsepõlve paradiise, eesti rahva hälli, Eesti iseseisvuse kaitsjat ning ääremaa elanikke kui aktiivseid tegijad ja pärimuskultuuri säilitajaid. See tähendab, et potentsiaalselt võiks debatis rääkida arenguvõimetuse asemel ka arenguvõimalustest ning, et küsimus on pigem selles, miks seda enamasti ei tehta.

Kes üldse peaks kuvandi eest seisma, kohalikud või keegi kaugem?

Mis puudutab kohalikke, on see mõnele inimesele olulisem kui teisele. Minu töö eesmärk on välja tuua see, et maakohtade ääremaa kuvand mõjutab kohalike elu vaatamata sellele, kui palju see kuvandi teema neile korda läheb, kuna piirkonna kuvand mängib tähtsat rolli erinevate otsustusprotsesside juures, näiteks kuhu reisida ning kolida, kas jääda või lahkuda - kas teadlikult või mitteteadlikult. Selle tõttu pidasid kohalikud eestvedajad kuvandit ka oluliseks teemaks. Kuna see on aga tihedalt seotud materiaalsete ääremaastumisprobleemidega, ei peaks kuvandiga tegelemist nüüd käsitlema kui ainukest maapiirkondade lootuskiirt. Kuvandi kõrval ei tohi ka sisuarendust unustada.

Ääremaid kirjeldatakse näiteks kui looduslähedasi piirkondi, lapsepõlve paradiise, eesti rahva hälli, Eesti iseseisvuse kaitsjat ning ääremaa elanikke kui aktiivseid tegijad ja pärimuskultuuri säilitajaid.

Kui oluline siis ääremaa puhul on kuvand kõigi käegakatsutavamate probleemide kõrval?

Tuleb mõelda selle peale, kuivõrd kuvand ja „käegakatsutavamad probleemid“ on teineteisega seotud. Ühest küljest toidavad ääremaastumisprobleemid ääremaa kuvandit, teisest küljest võib laialt levinud ääremaa kuvand aga ka mõjutada potentsiaalset investorit, elanike ja turistide otsuseid investeerida, kolida ja külastada ning panustada erinevatesse piirkondadesse ja selle kaudu ka nende „käegakatsutavamaid“ arenguvõimalusi.

Tahaksin veel lisada, et ääremaastumisdiskursus Eesti meedias teatud määral peegeldab neid materiaalsed probleeme - millest tuleb muidugi ka ausalt rääkida. Selline „lihtne“ kirjeldus muutub aga tihtipeale poliitiliseks aruteluks siis, kui hakatakse nendes piirkondades süüdlasi otsima.

Kas poliitiline varjund tekib aruteludesse tihti?

Siin tahaksin vastata ühe intervjueeritud arvamusliidri sõnadega, kes tunnistas, et tema motivatsioon artiklite kirjutamiseks ongi „poliitikakujundajaid harida“: „Lehte nad [poliitikud] loevad, arvamusi nad loevad, aga raporteid ei loe kunagi."

Tihtipeale on eesmärk otseselt mõjutada poliitilisi otsuseid ja selle kaudu regionaalarengut. Lisaks kutsub see süüdlaste teema, mida leiame paljudes artiklites, juba kohe ise poliitilisi küsimusi esile. Näiteks, kes peab vastutama ääremaastumise eest, kas riik või kohalikud kogukonnad, ning kes väärib meie toetust ja kes mitte?

Seega on neil aruteludel tihti poliitiline varjund, mis muudab debati millekski enamaks, kui nii-öelda süütuks ääremaastumisprotsesside aruteluks.

Ääremaa kuvandi puhul tundub tegemist olevat keskuse debatiga, leiab Bianka. Foto: Jaanus Lensment

Kes ääremaa kuvandi loomisega tegelevad?

Kui me vaatame arvamusliidrite näitel, kes on need inimesed, kes loovad ääremaa kuvandit, siis tundub tegemist olevat keskuse debatiga, ehk et meediadebatis saavad sõna rohkem autorid, kes esindavad linna või suurlinna asutusi. Vähem saame lugeda nendest inimestest, kes võitlevad iga päev ääremaastumise probleemidega.

See peegeldab mingil määral ka teatud ühiskondlikku hierarhiat, mille tõttu tasuks tulevikus mõelda selle peale, kuidas kohalikke inimesi rohkem kaasata ja nende vaatevinklit kajastada. Siin tahaksin ka rõhutada, et meedia on ainult üks platvorm, kus kuvandit luuakse või taasluuakse.

Ning teised platvormid on?

Teisi platvorme võime leida näiteks poliitikavaldkonnas ehk arengustrateegiates või poliitilistes aruteludes, turistidele suunatud materjalides, sotsiaalmeedias, teadusartiklites ja raportites, aga – mis on kõige olulisem – ka igapäevaelus. Kuvandeid loome meie ise: vanemad ja kooliõpetajad, sõbraringis, seltsides, naabritega rääkides, külalisi vastu võttes ja nii edasi. Igapäeva diskursustel on tegelikult üsna suur roll, mis on siiamaani veel vähe uuritud.

Luuakse kuvandit teadlikult või on see arutelude kõrvalnähtus?

Kas seda kuvandit luuakse teadlikult – see on põnev küsimus. Intervjuudes, mis viisin läbi erinevate arvamusliidritega, sain teada, et osaliselt jah, eriti sel juhul, kui tahetakse negatiivset kuvandit ümber lükata. Kui me vaatame aga meediadiskursust üleüldse, siis leiame tihti korratavaid stereotüüpe ja klišeesid, mida kasutatakse pigem harjumusest. See hõlmab ka tavalist ääremaa maakohtadega võrdsustamist.

Oma uuringus tahaksin kahtluse alla seada, et selline ääremaa käsitlus on iseenesestmõistetav või vältimatu. See töötab pigem kui kuvand, või teatud viisil ka häbimärk, mis võib süvendada ääremaastumisprobleeme.

Isegi üks ja sama inimene võib mõlemat strateegiat kasutada vastavalt olukorrale – näidates turistidele ühte pilti ja pöörates toetusrahasid taotledes tähelepanu hoopis teistele teemadele.

Kas kuvand pigem takistab maapiirkondade arengut?

Vastaksin pigem jah, kuna kuvandist mõjutatud otsused võivad tugevdada juba olemasolevaid käegakatsutavaid probleeme. Näiteks võib tuua turistide otsust külastada või mitte külastada teatud piirkondi, kuna neid seostatakse negatiivse kuvandiga. Sel juhul jäävad piirkonnale turistidega seotud tulud saamata. Kuvandi mõju võiksime aga leida ka kohalikus igapäevaelus, näiteks küsimustes, kas soovitatakse noortele pärast kooli lõpetamist jääda või lahkuda. Või elanikkonna usus enda piirkonna tulevikku, mis võib mõjutada nende motivatsiooni selle nimel ise tööd teha.

Uurisite ka konkreetseid piirkondi. Kuidas nad seal oma kuvandiga tegelevad?

Jah, peale meediaanalüüsi järgnesid kaks juhtumiuuringut, nii Mulgi- kui ka Setomaal, mis viidi läbi selleks et aru saada, kuidas ääremaa kuvandiga toime tullakse. Konkreetselt leidsin kaks erinevat toimetulekustrateegiat. Üks on kuvandi ümberpööramise strateegia, kus kasutatakse juba olemasolevat ääremaa kuvandit kui ressurssi ja öeldakse, et just selle tõttu on meie piirkond nii huvitav, just selle tõttu õnnestus meil pärimuskultuuri ning puutumatut loodust säilitada. Sellel strateegial võiks Eestis olla suur potentsiaal kuna maarahva olemus tundub olevat tähtis osa eestlaste identiteedist. Samas aga kaasneb selle strateegiaga oht idealiseerida või varjutada kohalikke materiaalseid probleeme.

Teine oleks strateegilise enese-ääremaastumise strateegia, kus kasutatakse ääremaa kuvandit selleks, et rõhutada piiratud kohalikku võimekust üksi lahendada ääremaastumisprobleeme, kuna tänases globaalses maailmas on probleemid alati mitmetasandilised. See võib anda ka võimaluse rääkida ausalt enda kitsaskohtadest ning selle kaudu leida ka lahendusi. Samas riskeeritakse sellega enda piirkonda häbimärgistada.

Üks strateegia on Setumaal ja teine Mulgimaal?

Nii nagu inimesed on erinevad, on ka need diskursused, mida kasutatakse, erinevad. See tähendab, et me ei saa neid nii-öelda piirkondlikult üldistada. Leiame nii ümberpööramise, kui ka enese-ääremaastumise strateegiaid mõlemas piirkonnas. Isegi üks ja sama inimene võib mõlemat strateegiat kasutada vastavalt olukorrale – näidates turistidele ühte pilti ja pöörates toetusrahasid taotledes tähelepanu hoopis teistele teemadele. Seljuhul võib ka enese-ääremaastumine olla nutikas, isegi kui see kõlab kuvandi mõttes olevat väga julge strateegiana.

Mõlemad strateegiad näitavad, et tuntakse kohapeal vajadust reageerida olemasolevatele ääremaa kuvanditele. Kuna see ei ole aga enamuselt kohapeal loodud, kaasnevad iga strateegiaga jällegi oma piirangud. Piirangute tõttu võib mõelda ka küsimustele, kas vastutust nii ääremaa kuvandi kui ka ääremaastumisprotsessidega tegutsemiseks peaks, ja saaks, võtma ainult maapiirkonnad ise.

Lisaks kerkib ka küsimus, mis on olukord kuvandi mõttes nähtmatutes piirkondades, mis on selles mõttes ääremaastunud, et nendest üldse ei räägitagi - isegi mitte negatiivses valguses.

Kas aprillikuine lumesadu on ääremaal ja keskuses erinev? Foto: Jaanus Lensment
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare