Schenkenbergi sulased 13.

Ajalooline jutustus ulualuse ja leivata jäänud külapõgenikest, kes tasapisi harjusid Tallinna vaba õhuga.

Esimene taplus toimus ürgses laanes, kus oli hämar kui kirikus, mille võlvid toetuvad sadadele sammastele. Seda paksu metsa läbis vana sõja- ja kaubatee, mida mööda vene-tatari vägi Tallinnale lähenes, ratsanikud ees, vankrite voor järel. Järsku hakkas ühe põlise kuus latv rappuma, kuuldus raginat ja kuusk langes üle tee asuvatele puudele, purustades oksi ja prantsatades lõpuks vastu maad. Varsti langes teine, siis kolmas ja neljaski. 

Hakkas kostma kisa ja venekeelset vandumist, hobused läksid peruks ja ajasid end tagajalgadele, mõned hakkasid galopis eemale kihutama, kuuletumata peremehele. Mõned ukerdasid juba tee veeres kraavis, saanud langenud puu okstelt hoobi. Siis hakkas järjest rohkem puid langema, tundus nagu langeks kogu mets teele, mattes enda alla kogu voori. 

Rasked puutüved tabasid vankreid, mõni hobune viskles selili ja siputas jalgu nagu ümber pööratud sitikas, kes püüab veel meeleheitlikult oma elu päästa. Puud ragisesid, mehed ja hobused kisasid – laanevaikusest oli saanud mõne minutiga kõrvulukustav ja verdtarretav kisa. Osa mehi oli tõmbunud küüru ja põgenes teadmata suunas. Maamehed kargasid puude varjust välja, piirasid manööverdusvõime kaotanud ratsanikud ja jalamehed ümber ning pistsid nad piikide ja mõõkadega surnuks.