01.03.2015, 18:09
Schenkenbergi sulased
järjejutt
Eellugu
Mitte väga ammu – kõigest mõni aasta enne Eesti riigi viimatist taassündi – tuli Paide ordulinnuse varemetes paeklibu ja pahna alt välja riidest kotike. Kui seda tõsteti, hakkas see külje pealt rebenema ja välja pudenes hulk metallraha – tuhmid mündid. Mõistagi korjati mündid jalamaid üles ja loeti kokku, neid saadi 678. Selgus, et tegu on õige vana rahaga – müntidele muljutud arvud näitasid, et vanim pärines 1515., kõige uuem 1568. aastast.
FOTO:
Müntide valik oli lai: osa pärines Riiast, osa Tartust, üksikud Saaremaalt ja Rootsistki, suurem osa aga Tallinnast, kus neil kaugetel aegadel vermisid münte sellised meistrimehed nagu Christopher Schenkenberg vanem ja kodanik Gulden, kelle eesnimi oli Pawel või Paulo, kuidas kellelegi. Mõlemad olid sisserändajad, ilmselt Vestfaalist või Pommerist. Müntmeistri õpipoisina tegutses ka Tallinnas sündinud noormees nimega Ivo Schenkenberg, kes oli vanema Christopheri lihane poeg, pärast isa surma aga Guldeni kasupoeg ja õpipoiss. Ka Ivost pidi saama müntmeister, kuid elu läks teisiti.