See maailm ja see teine – maa ja ilm


“Pelgan iga vihmapiiska”. Inga Saluranna ja Guido Kanguri dialoogid ja sisemonoloogid on kantud pingest, mis otsivad ennast ja elule mõtet.
“Pelgan iga vihmapiiska”. Inga Saluranna ja Guido Kanguri dialoogid ja sisemonoloogid on kantud pingest, mis otsivad ennast ja elule mõtet.Jaanus Laagriküll

“Käbikoda” – naised tantsivad hantidega NO teatris. “Pelgan iga vihmapiiska” – luurajate armastuse lugu Eesti Draamateatris. Vihmapiisad käbikojas – millal me viimati mõtlesime, et kuused kasvavad käbide sees.

Kui draamateatri esietenduselt parklasse kõnnime, peatab meid Estonia teatri ja Solarise keskuse valgusfoori punane tuli. Mõte läheb sinna, et kui kogu etenduse vältel on publiku silme ees jumalaema pilt, siis peab miski etenduse lõppedes plahvatama.

Mida ikkagi tähendab maailmas see, et plahvatustega kaasneb imaami luust ja lihast läbi lõikav kutse mošeesse palvusele? Üsna konkreetselt meenus üks selline palvetuspaik Iraanis Teheranis, mäestiku jalamil keset hiigelsuurt parki, kus kunagine sealse kuninga residents, lossid.

Mošee sellesse kolossi ajalooliselt ei kuulunud. Kutse palvusele oli võimendatud ja koht palvetamiseks selline kasvuhoonekilega eraldatud koht põlispuude all. Puhus jahe ja jahutav tuul...

Kui publik NO teatri saali koguneb, võtavad teda vastu kolm ooperlikes kostüümides naist, kõrge kontsaga kingad jalas. Neist üks räägib loo vangilaagrist Perm 33. Kuidas üks vangidest ütleb poisipõnnile: “Vaata mind, vaata mind ja jäta meelde!”

Hiljem saab sellest poisist muuseumi vangilaagri juhataja. Need on ainsad argised märgid “Käbikoja” maailma alguse ja lõpu loomise mänguilmas. Luuakse päris maailm, mis tänapäevast kadumas või ammu kadunud. Kuusk on alguses käbi sees. Millal ma või millal me sellest viimati mõtlesime...

Seotud lood:

Arktiline kliima ja põhjatuul

Huvitav, et draamateatris sõnastatud vihmapiisa pelgus on soome-ugri naiste ühe omadusena ja erinevusena teistest maailma naistest sisse kirjutatud “Käbikoja” kavalehte. Seal on trükitud Art Leete ühes aastataguses Sirbis ilmunud artikkel soome-ugri naistest.

Võiks öelda ka nii, et NO laval tekib prae­guseks nii teatris kui elus väljasuremisohus olev maailm. Põlised, igavesed väärtused ärkavad ellu ja puudutavad.

Art Leete viitab XVIII sajandi keskel tegutsenud Soome keeleteadlasele Matias Castrenile, kes oksa- ja lõkkesöeprõksude suhtes tundlikke naisi suureks iseloomustab: “Siin ilmneb Castreni arust soomeugrilaste võime mõjutada inimolemust muutunud meeleseisundite ja hingejõu erakordse pingutuse kaudu.” Soome-ugri naiste olemust on mõjutanud arktiline kliima ja põhjatuul.

Kavaleht nimetab “Käbikoda” laulukavaks. Seda see tõepoolest on, aga kuna tegu on handi naiste päris lauludega, mida esitavad kolm eesti naist, kes teavad, et need on seisundilaulud, saab seisundi loomine, kiired toonivahetused ja teekond laulu sisse ning seal olemine nähtavaks. Just selleks, mis teater selle sõna kõige algsemas ning paremas tähenduses on.

Võiks öelda ka nii, et NO laval tekib praeguseks nii teatris kui elus väljasuremisohus olev maailm. Põlised, igavesed väärtused ärkavad ellu ja puudutavad. Just näitlejad teevad vana asja olemust tajudes ja seda edasi andes samas laulukava väga kaasaegseks teatriks.

Naised tulevad kontsade kõrguselt maa peale, panevad jalga villased sokid ja pähe kandadeni ulatuvad patsid. Kasutavad helide loomiseks laulvaid kausse. Rütmistada aitavad nende loodavat maailma nii plekkämbri sanga kriiks kui põdrarakendi juhtimiseks vajalikud pikad kepid.

Mingil imelisel moel on ka lavaruumi põrand võimendatud, kõik mängib kaasa, sosinad ja karjed, kraaksatused ja puhtad toonid. Korraks, tänapäeva võrdlusi kasutades, on laval häältepaabel – naised räpivad ja on ooperiprimadonnad. Nad on šamaanid, nõiad, maagid, muutujad, kuuljad ja nägijad.

Kui juba läksin argiseks, siis ei saa jätta olemata uhke, millised hääled neis näitlejates peidus on – sada varjundit ja sama palju veel. Kõrgest ja kiledast rämeda ja karedani – need tundetoonid! See ülim professionaalsus ja näitlejahääletehnika valdamine. Naised nõiuvad publiku ära. Võtavad endaga kaasa.

Loe veel

Kui keegi on maailm, selline isikustatud ja elav, siis ta on teile – Eva Koldits, Marika Vaarik ja Anne Türnpu – rohkem tänulik, kui me arvata julgeme. “Pole maailmas rahu, / pole ilmas und /.../ Tahan hoiatust rahval öelda / kõik, mis elab, las elama jääbki / kõik, kes vetes, las ujuvad aina / las jääb loodu kõik sedasi alles / nagu oli, nii olgu ja saagu / ärge jätke vaid häda ja valu oma lastele / säästke maailm / nagu aegade alul see oli.”

Ma ei tea ja ma ei tahagi teada, kas see, et etenduse lõppedes oli kolme eesti näitlejaga koos laval neljas, päris handi naine või oli see teatri ja tegijate imetrikk. Ma tahan seda laulu veel kord nende naistega koos laulda. Kaasas on ta kusagilt minuga nagunii, minust sõltumata.

Luurajad ja armastus

Luurajate maailmas armastust olla ei tohi. Põhjus see, et kui kaks luurajat peale tegutsemise veel armastavad teineteist, tekib ühel hetkel emotsionaalne viga ja vaenlase luure on varmas seda ära kasutama. Selline on mu loetud ja filmides nähtud teadmine.

See tõdemus on sisse kirjutatud ka Tiit Aleksejevi näidendisse “Pelgan iga vihmapiiska”. Juba see on tähelepanuväärne, et eesti näidendisse jõuavad tegelased, kes XXI sajandi julgeolekut peavad seadma kogu maailmas. Lavastuse tegevuspaigad on näiteks Lähis-Ida, Kiiev ja ka Moskva.

Ma üsna tihti mõtlen teatris head etendust nähes telelavastusele. See žanr on meie telest sisuliselt kadunud, on suures osas asendunud seriaalidega. Samas on me publik oma teatriarmastuse ja ka -hariduse saanud ajast, kui meie näitlejad ennast just korralikes telelavastustes suureks mängisid. See pole ainult sõnamäng, televisiooni formaat võimaldab suurt plaani.

“Pelgan iga vihmapiiska” on Madis Kalmetil selline lavastus, kus ta – mulle tundub – püüab koos näitlejatega aru saada inimeste suhetest muutunud maailmas. Kuna tegelased on luurajad elukutselt, siis tundub nendega igal lavahetkel kaasas käivat tunnetekontroll. Inga Saluranna ja Guido Kanguri suhe ongi lisaks muudele elupingetele kantud ka kontrollipingest, enesekontrollipingest ka siis, kui tavainimesel seda pähegi ei tuleks.

Klassikaline väga hea lavastus ja ootamatu dramaturgia. Lavastus, mis ei taha teatrit muuta, vaid inimeste ja maailma muutumisest aru saada.

Kuna tegu on looga, mis räägib luurajate armastusest välismissioonidel, siis vaatasin vaheajal publikut selle pilguga, et kas need inimesed, “keda me ei tea”, on samuti meie seas. Ja arvasin tõesti neid märkavat.

Kalmeti lavastuste juurde, nagu ikka, kuulub tipptasemel valgus, helikujundus ja lavakujundus – täpne ja abistav.

***

Kaks erinevat lavastust kahel järjestikusel õhtul kutsusid mõlemad eri moel mõtlema sellele, mis meist ja maailmast saab.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare