Seelikus mehi polnudki
Kui heauskselt end Väätsale žüriisse lubasin, hirmutasid kolleegid, et näen rohkelt naiseks riietatud mehi – nagu sorts Kivirähki “Kalevipojas” kinnitab, et pole miskit naljakamat, kui üks mees seeliku selga tõmbab. Meenub veel, kuidas mu vanaisa Eesti ajal Pätsu auvalves oli koos terve rivi poistega naernud, kui Šoti esindajad kohtumisele tulid. Nad olid lihtsad maapoisid ja...
Aga ei, seekord oli küll daame, kes meherolli täitsid, aga ei ühtki seelikus meest.
Vuntsidega naised
Teine võte, mis pidada üldlevinud olema, on mõne vanahärra rõivastamine titeks. Seekord oli küll vaid Väätsa mees Ants Viimsalu põlvpükstes ja nokatsiga ning mängis Jukut, mille eest me talle lõpuks pidime eripreemia andma – usutavalt välja peetud ninaka kollanoka roll.
Ette kantud 22 numbrist passivad koomilise kabaree raamesse siiski vaid mõned üksikud.
Muide, vuntsidega naised ühes ja teises tükis panid pigem mõtlema, kas kohalikku näiteseltsi või taidlusrühma on raske mehi leida. Seda paremini paistsid mehed muidugi välja, näiteks Tõrva kultuurimaja estraadikorpusest, kes alustas kogu päeva küll kerge anaalhuumoriga (“Küünlaravi”, küll see nimi juba enese eest räägib). Hiljem astusid kavas üles veel kaks meest ja üks naine, kusjuures nende soolokavad olid tunduvalt tugevamad kui ühisprojekt, millele publik siiski ka hästi reageeris.
Kui üldjoontes domineerisid kaks lahendust – kas mõne valmis huumoriteksti lavaline tõlgendus või anekdoodijada –, siis oli ka erandeid või erandlikke esiletõusmisi.
Et mehed on me kultuurielus haruldasemad, eriti noored, siis vast kõige kirglikuma vastuvõtu (ja ka žürii palava poolehoiu) osaliseks said Kalev Pärtelpoeg ja Kristjan Annuk, kes ilmselgelt toimivad huumoritandemina ka väljaspool Väätsa võistlust.
Klassikalise stand-up-komöödia tingimused täitis ka Pille Valle-Vasselenko, keda võiks rahulikult tellida meelt lahutama, Eesti uusaegne lavahuumor ongi ju alles noor ja habras ning otsib oma tähti.
Oli veel hetki ja võlukunsti sääl laval, nii Kärstna rahvamaja kui Kose päevakeskuse naiskonnad võlusid (vastavalt “Kohvisohvid” ja “Rahaautomaat”) oma lavalise olekuga, meeleoluga, näitlejatööga, puudutasid oma olemisega absurdi kaunist serva. Aga kahjuks – eriti just teine kava – vajusid nad säält “Godot’d oodates” juurest kuskile Jänku-Jussi õppetundidesse. Igasugune didaktika tapab ju huumori. Kuigi, Kärstna daame tahaks küll uuesti laval näha, ehk veidi parema tekstiga (situatsioon ja tegelased olid super!), ja Kose omad suutsid ka luua miski kummalise fluidumi, segu nukrusest ja naljast.
Väätsal olid kohal selle sündmuse staarid läbi aastate – Tõrva Tilde ja Kalju Laiapea tegid oma etteasted, nagu arvata. Ning kuigi publikut polnud palju rohkem kui esinejaid, näeb lähiaastail sel võistlusel loodetavasti nii rohkem publikut kui ka nooremaid esinejaid.
Rohkem originaalsust!
Vaheajal puhvetisabas ohkas üks päris andekas naiskoomik, et raske on laval esineda, kui inimesed ikka kaasa ei ela; et see eestlane on üks tuim inimeseloom (need polnud päris täpselt tema sõnad). Ja kuigi ta enda kava oli päris hää, siis ikkagi peaks humoristidele hingele panema, et publiku ees peab veidi võimlema ka, originaalne olema, üllatama.
Ma ei mõtle siin üldse labaste trikkidega tõmbamist (kuigi kogu päeva ainus striptiis Rahvatervise ja Loodusravi Ühingu pikaleveninud lavakavas “Arstid ei tea midagi” läks täitsa asja ette).
Mu 10aastane tütar ütles pärast, et parim oli tseremooniameister Valdo Jahilo, ja tõsi ta on, et päevajuht trumpas oma vahetekstidega mõnegi kava üle. Järgmine aasta olgu teistpidi!
