Teatrit ei saa kunagi olla liiga palju

Ma ei mõtle, et teatrit on palju, ega seda, nagu õpetataks meil näitlejaid välja rohkem kui vaja. On üsna selge ju, et mida rohkem on teatrit ühikuna, seda enam on keskpärasust, aga seda enam on ka tippe.

Nii on ka näitlejatega. Öelda, et nad ei mahu riigiteatritesse, pole argument. Nad mahuvad meie kultuuri.

Andrus Vaarik on küll oma viimatistes avalikes esinemistes rõhutanud, et teatrikool on kutsekool. Ta ei täpsusta, kas mõtleb kutsekooli tema ajal või on kool selline nüüd.

Aga teater on ju ime ja teatrikooli saavad seega lõpetada vaid imetegijate alge ja eeldustega inimesed.

Mul on sellest oma arvamus. Usun, et Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, Anu Lamp, Lembit Peterson, Ingo Normet, Elmo Nüganen, Anne Türnpuu näitlejaid õpetades seadsid eesmärgiks ikka haritud inimese kasvamise.

Andrus Vaariku õpetaja on Merle Karusoo. Kui ma vaid Karusoo loomingule mõtlen, siis tema lavastustel on olnud üks ühine omadus – neil on aru peas. Neist igaüks eraldi on püüdnud vaatajate mõttemaailma midagi juurde anda ja inimese vaatevälja avardada.

Kui Andrus Vaarik teatrikoolis õppis, õpetasid seal Reet Neimar ja Lea Tormis, Karl Ader ja Helmi Tohvelmann... Kui neile mõelda, kultuurile, mida nad on kandnud koolis ja elus, isiksustele, siis selliste õpetajatega ei jää vahest vaid juhmile haritus külge.

Äkki on tõesti võimalik, et lollile näitlejale ei jää mitte midagi külge ka siis, kui ta mängib maailmakuulsat teadlast? Aga teater on ju ime ja teatrikooli saavad seega lõpetada vaid imetegijate alge ja eeldustega inimesed.

Näitlejatega, mu “erakonnakaaslastega” niisiis asi selge, aga mis suveteatris sünnib...
Lauljat, kelle kuulsust võib võrrelda vaid Georg Otsa omaga, mängib Märt Avandi.

Eesti suured pojad mängivad suurmehi

Sel suvel astuvad publiku ette Konstantin Päts, Jaak Joala ja Uku Masing.

Mängivad neid meie suurmehi Peeter Tammearu, Märt Avandi ja Aleksander Eelmaa. Mart Kivastik kirjutas näidendi “Kostja ja hiiglane”. Ivar Põllu on lavastuse “Kremli ööbikud” dramaturg. Sel kevadel lavaka lõpetanud Priit Põldma kirjutas Lauri Sommeri novelli “Hilised lemmelehed”, Jaan Kaplinski romaani “Seesama jõgi”, Uku Masingu poeemi “Saadik Magellani pilvest” ja dokumentaalmaterjalide põhjal teatriteksti “Ilmavõõras”.
Õpetajat, filosoofi, tõlkijat, luuletajat – Meistrit – kehastab Aleksander Eelmaa.

Pean siin ütlema, et dramaturg Priit Põldma sõnul on ta näidend Uku Masingust inspireeritud. Laval pole tegelast, kes kannab nime Uku, laval on tegelane Meister. Mina ei oska selles suhtumises muud näha kui tegijate sügavat austust Eesti ühe suurima mõtleja, filosoofi ees.

Seevastu pealkiri “Kremli ööbikud” on esmamulje järgi otsapidi ju andekat lauljat otseselt solvav. Kui mõelda rahva seas liikuvale müüdile, et Jaak Joala just selle sildistamise pärast enne oma elu lõppu avaliku elu ära lõpetas, siis seda enam.

Kas tegijad suudavad müügipealkirjast sügavamale jõuda oma looga? Neid teades ma seda usun. Kusagil isegi kirjutati, et piletid Narvas Joala tänaval kunagise (samuti kuulsa) Kreenholmi manufaktuuri mängupaika olevat läbi müüdud. Mängitakse seda lugu Narva jõe ääres.

Kolm suurmeest. Isegi pealiskaudsel vaatlemisel on nende eludes midagi sarnast. Sarnasus on selles, et kõik nad suutsid olla suuremad, kui oli nende saatus.

Kivastiku näidendis tuleb Konstantin Päts lavale täies presidendihiilguses ja ajab oma presidendiasju. Tuleb ka kui mees, kes igatseb presidendi ameti, vastutuse ja kohustused maha panna ning hoopis Kloostrimetsas talu pidada. Ta isegi usub, et nii peab minema. Ja mängitakse seda lugu sel suvel Viinistu katlamajas, mere ääres.

Uku Masing elas suurema osa oma elust Tartus sisepaguluses. Kui mõelda näidendi pealkirjale “Ilmavõõras”, siis on see kindlasti paradoks. Meistri maailm oli tänu tema keelteoskusele ja säravale mõistusele avatum kui suuremale osale meist, kellele Schengeni viisa uksi lahti hoiab. Ilmavõõras entsüklopedist... Ilus.

Mängitakse seda lugu Saue-augul, seal, kus luhad ja tasandikud helisevad.

Päral on noored, kes suudavad süveneda

Kolm suurmeest. Isegi pealiskaudsel vaatlemisel on nende eludes midagi sarnast. Sarnasus on selles, et kõik nad suutsid olla suuremad, kui oli nende saatus. Ma arvan, et see oli Juhan Smuul, kes oma “Kihnu Jõnni” mehe kohustuse olla suurem kui tema saatus, sisse kirjutas. Metskapteni suhu. Merel, purjelaeval nii ütles.

“Ilmavõõra” loo lavastab Saueaugu teatritalus Ugala teatris töötav noor lavastaja ja näitleja Ringo Rammul.

Ja siin on mul hiigla hea tõdeda, et Eesti kultuurimaastikule on tulnud ja tulemas noored, kellel on julgust süveneda ning seejuures jääda delikaatseks, et elada Uku Masingu sõnastatud elusamust – elusamat elu.

“Kremli ööbikute” laulu seab Narvas tribüünide ette lavastaja ja Eesti Draamateatri näitleja Robert Annus. Ta on ise ülimusikaalne, oboemängimist õppinud. “Edukus teatris ei ole seotud üksikindiviidiga. See on puhtalt seotud sellega, kes satuvad kokku sesse tühja ruumi. Kas nad tahavad üksteisega koos mängida,” on Robert Annus kuus aastat tagasi öelnud.

“Kostja ja hiiglase” loo toob Viinistus lavale Vene lavastaja Aleksandr Ogarev, kes enne proovide algust ütles, et meie president oli märter.

Miks tuleb ühel suvel Eestis lavale kolm meie suurmeestest inspireeritud lavastust? Vastata saab siis vaid, kui neid vaadata.

Ja ülejäänud 57 lavastust, küsite? Uskuge, ma ei tea – ma ka alles harutan neid.

LAVASTUSED

Paar näidet veel

Suvelavadel mängitakse taas Jaan Tätte näidendeid. Soovijad saavad vaadata vähemalt kaht: “Ristumine peateega” ja “Latern”.

Tori vallamaja aasal Pärnu jõe kaldal mängitakse Urmas Lennuki kirjutatud lugu “Mälutempel”. Osaleb ligi 300 inimest üle Eesti. Kokku saavad kutsutud vallad ja kihelkonnad, laulukoorid, tantsurühmad, puhkpilliorkestrid, harrastusnäitlejad ja rahvapilliansamblid.

Linnamehe Puhkekeskuse tiigi kaldal Tori vallas Pärnumaal mängitakse August Gailiti “Nipernaadit”. Peaosas Pääru Oja, lavastaja Peep Maasik.