Sellel ajal tuli täita ka tobe käsk
Lapsed polnud oma ema kunagi nutmas näinud. Ema oli tugev, sest pidi asendama lastele ka isa, kes oli sõtta jäänud. Ema sai kõigega hakkama.
Aga ühel õhtul istus ta köögis pliidi ees raiepakul ja nuttis, õlad nuuksetest värisemas. Lapsed olid nõutud: mis emal viga?
Ema nuttis – kolhoosi loomade pärast. Farmijuhatajana oli ta just tulnud Kaharpää talulaudast, kus enam kui 30 tiinet mullikat külg külje kõrval koodist saadik sõnniku ja pori sees seisid. Ka ninaesine polnud kiita, suvi ja sügis olid olnud vihmased. Nüüd oli jälle mitu looma pikali maha jäänud või koguni hinge heitnud. See panigi meie ema Alma Silla lohutamatult nutma.
Pioneeri kolhoos loodi Rap-lamaal 1949. aasta aprilli algul, kohe pärast seda, kui äsjane vapustav sündmus nii mõnegi talu inimtühjaks jättis.
“1949. a. teostus talurahva sundkollektiviseerimine, mida “soodustas” märtsiküüditamine. Kui enne 1949. a. märtsiküüditamist oli Eestis 641 kolhoosi, siis juba nädal pärast küüditamist oli neid 1534 ja sama aasta lõpuks 3007.” (“Eesti põllumajandus XX sajandil”, lk 578.)
Algul polnud suurt häda, sest inimesed olid harjunud kohusetruult töötama ja igaühel olid kodus mingid varud. Polnud haruldane, kui mõni kodunt oma endisele hobusele või lehmale midagi suupärast kaasa tõi. Paari-kolme aasta pärast sai võhm otsa, sest kõike tehti esiisade kombel, käsitsi ja hobujõul, naeruväärse tasu eest. Arengut, tänapäeva mõistes investeeringuid, ei olnud.
Häda kulmineerus 1952. aastal. Noorel kolhoosil polnud korralikku suurt lauta, Rapla parteikomiteest ja kõrgemaltki tulid uued korraldused loomade arvu suurendada, plaanid iga hinna eest täis saada.
“Ega siis ei olnud nii, et kolhoosi juhatus sai ise midagi mõelda ja kavandada, kuidas asjad paremini läheksid. Keegi võhik koostas kuskil kabinetis plaani ja see tuli täita,” rääkis farmijuhataja Alma Sild hiljem.
“ENSV Põllumajandusministeeriumis oli Hobusekasvatuse Peavalitsus, kellele allusid igas rajooni TNS Täitevkomitee Põllumajanduse osakonnas hobusekasvatuse zootehnikud, kes tegelesid hobusekasvatuse jooksva tööga rajooni kolhoosides (nende alla ei kuulunud sovhoosid ega abimajandid). Need spetsialistid pidid organiseerima kõigi märade tingimusteta paaritamise. Iga paaritamata mära pealt pidi maksma trahvi kolhoosi esimees omast taskust.” (“Eesti põllumajandus XX sajandil”, lk 617.)
Loomad kuuse all
Ent 1952. aastal oli vaja partei ja valitsuse targal juhtimisel tehtud plaanid vastuvaidlematult täita. Muidu võis juhtuda kes teab mis, trahv tundus üsna süütu karistusena. Sel ajal oli veel elavate kirjas rahvaste hirm Jossif Stalin, inimesed lihtsalt kartsid.
“Käisime kolmekesi – mina, Raua Eedi ja Kinkari Arno – Salutaguse külas lehmi otsimas. Tegime nendega, kes soovisid oma loomi kolhoosile müüa, ostulepingud. Üldse tegime 32 lehmaostulepingut, nii et saime oma veiste nõutud arvu paberi peal kokku. Pidime aasta lõpul Raplasse minema ja näitama, et loomaplaan on täis. Aga meil polnud ju ruumisid, me oma loomadki olid kuuse all. Lihakombinaati ei tohtinud ühtki viia, plaan pidi täis olema,” seisab farmijuhataja mälestustes.
“Näiteks oli loomade arvuline plaan direktiivne. Ka ülikoolis õpetati veel 1960. aastatel tegema majandusanalüüse näiteks niisugusel põhimõttel, et kui loomade arv oleks olnud täidetud kolmandiku võrra suuremana, siis oleks võinud saada kolmandiku võrra enam piima ja liha. Sagedamini oli tõde just vastupidine: kui loomade arv olnuks kolmandiku võrra suurem söödabaasi võimalustest, siis jäänuks veel kolmandik võimalikust piimast ja lihast saamata.” (“Eesti põllumajandus XX sajandil”, lk 652.)
Sel sügisel hakkasidki loomad surema, ja mitte üksnes Pioneeris. Väiksed kolhoosid olid enamasti kõik hädas, sest plaanitud loomi polnud kuskile panna. Ehk ainult need, kes ülalt tulnud plaane õhinaga täitma ei tõtanud või suutsid loomadele korralikud tingimused luua, jõudsid omadega mäele. Näiteks tõi Sild Rap-
la rajoonist kolhoosi Uus Elu.
“Detsembris oli meil juba iga päev kas hädatapmine või looma surm, matus. Siis lõpuks lubati aasta eelviimasel päeval kõik üleliigsed loomad Rapla varumispunkti viia. Meilt läks 20 või 24 rege, täpselt ei mäleta, loomadega varumispunkti. Mullikad ja lehmad, iga ree peal lehm või siis kaks mullikat. Kaks lehma ei võtnud varumispunktis jalgu alla, need tulid tagasi, tapeti kodus.”
Parteikomitees kohvil
Need 32 lehma, kelle kohta sõlmiti ostulepingud, jäid muidugi ostmata.
“Kui need loomad nii hirmsasti surid, kutsuti mind koos kolhoosi esimehe Johannes Romandiga Raplasse kohvile. See vist oli parteikomitee istung. Kari mehi ja naisi oli ümber laua. Küsiti: noh, rääkige, kuidas niisugune olukord on tekkinud? Ma ütlesin: mis mina teha saan? Juhatus võtab vastu igasuguseid otsuseid. Aga ega otsus ei tee loomadele lauta ega paranda kuskil seda asja. Minul pole muud kui lüpsjad ja söödavedaja. Minul pole ühtegi inimest kuskile panna ja need lüpsjad töötavad ju ka ilma asendajata kõik.
Ei, mulle ei öeldud ühtki paha sõna. Ega ma seda tea, mis Romandi rääkis, ükshaaval käisime kohvil,” mäletas Sild.
Eks Romandi sai vist parteilise karistuse, sest õige varsti võeti ta esimehe kohalt maha.
Aegade jooksul on majanditele ikka igasuguseid plaane kaela määritud. “Ükskord kästi kartuleid kasvatada, oli see ruutpesiti või ristseliti, nagu ütlesid naljahambad. Ühes kohas me siis korra proovisime. Muidugi kasvas ta paremini, tal oli ju terve ruut maad, ühel pesal ruumi omaette kasvada. Ja eks lihtsam oli harida ka. Aga ega seal siis kartuleid rohkem olnud. See oli hirmus maa raiskamine,” meenutas Sild, kes pärast farmijuhataja ametit töötas nii aiandis kui põllul.
Ruutpesiti meetodi pakkus NSVLi juht Nikita Hruštšov välja kompartei keskkomitee septembripleenumil, mille järel see seaduseks saigi. Mitu tuntud majandit raporteerisid küll vapralt, et saagid on suuremad, ometi hääbus “kartulipaneku progressiivne meetod” pikkamööda unustusse.
Ükskord prooviti Pioneeris, ikka käsu korras, ka päevalillekasvatust, heinamaale rajatud uudispõllul kasvas sihvka-silolill päris võimas. Õitsev päevalill niideti viljalõikusmasinaga maha, köideti vihku ja veeti hobustega purustisse ning sealt aeti siloauku. Aga millegipärast sellest silomaterjalist loobuti, vist ei olnud see loomadele meele järele või läks siloaugus puuduliku tehnoloogia tõttu mädanema. Või asendas päevalille mahlakam mais.
Maisiga oli teine lugu. Sedagi tuli algul käsu järgi külvata ja külvati aastaid.
“Maisi sai vahel küll, ei saa ütelda, et ta iga aasta kehva oli. Kui juhtus ikka ilus soe suvi, siis kasvas üle pea ja andis palju silomassi. Ükskord oli meie põllul väga ilus mais. Mõnikord vihmase ja jaheda suvega jäi küll nii madalaks, kuidas see öeldi: et konn vaatab maisist nagu kaelkirjak välja,” rääkis Sild.
“1955. a. hakati Eestis laialdasemalt propageerima maisi siloks kasvatamist, nähti ette järsku maisisilo tootmise kasvu. Ent suur osa maisipõlde ikaldus juba enne taimede tärkamist, põllud umbrohtusid ning saak jäi madalaks. Ebaõige agrotehnika rakendamisest tingitud ebaõnnestumised maisi kasvatamisel aastail 1955–58 tekitasid arvamuse, et mais on meie looduslikes-majanduslikes tingimustes üldse küsitava väärtusega silokultuur.” (“Eesti põllumajandus XX sajandil”, lk 477.)
Prooviti üht ja teist
Pioneeris kasvatati ka lina, ühel aastal paari hektari ulatuses. See kasvas päris ilus, aga koristamiseks polnud masinaid.
Olen lapsepõlves koos emaga seal käsitsi lina kitkumas käinud, mäletatavasti parkis see töö käed karedaks. Kas asjast ka tulu oli, ei oska vist keegi enam ütelda. Linad kas müüdi või viidi kuhugi töötlemiseks, ilmselt plaanid said täis.
Kord katsetati maapirniga. “Aiandusbrigaadiga tegime sigala juurde maapirni maha. Toodi kuskilt mugulad ja panime ühe suure platsi täis, no vakamaa jagu, üks kuuendik hektarit. Sigade brigadir Paursoni Asta laskis selle vana jõe ääre aiaga piirata, et kui maapirnid kasvavad, siis saab sead sinna sisse lasta ja neid pole tarvis muu asjaga sööta. Ja nad saavad seal vanas jões supelda. Aga eks kurjavaimu looduskaitse jälle ütles, et vana jõe kaudu läheb vesi uude jõkke, sead ei tohi seal supelda, reostavad jõevee ära.
Seda ma ei tea, kes ja kuidas need maapirnid sealt ära sõi. Kas sõid sead või võeti ülesse ja siis söödeti neile,” seisab mälestustes.
Kas suure õunapuuaia rajamine oli ka parteikomitee soovituskäsk, seda Sild ei mäletanud, aga lörri läks seegi. Tollal oli esimeheks Helmut Karus, kelle ajal kolhoos päris kenasti jalule tõusis, ent tagasilööke oli temalgi.
“Tõime Mitšurinist (Mitšurini-nim aiandussovhoos – H. T.) neid noori õunapuid ja istutasime ühe jao täis sinna Pahkla väljale. Tollal oli agronoom üks noor mees Martinson. Jõulu ette ütles Martinson, et need õunapuud tuleb ju kinni ka panna. Mismoodi, mina ei teadnud, ega mina pole õunapuid kasvatanud.
Kuuseoksad tuli ümber panna. Vesiloigu Ruudi oli suur aianduse tundja. Tema teadis küll, kuidas kuuseoksi seotakse. Toodi siis metsast autokoormate viisi kuuseoksi. Sidusime puud kinni,” mäletas Sild.
Järgmisel aastal toodi õunapuid juurde ja õunapuuaed kasvas päris kenaks. Paraku samal sügisel Sild haigestus ja sõitis Tartusse ravile. Martinson läks majandist minema.
Keegi õunapuid talveks kinni ei katnud ja jänesed närisid kõik ära. “Jänesed panid õunapuud nahka jah. Kevadel olid alles paljad rootsud, siis hakkasime neid välja juurima. Saaki ei saanudki.”
