Sepa Tom valas Maalehele tinatiigri
Algab aga kõik nii, et Sepa Tom võtab noa ning tõmbab ääsi lähedale põrandale ringjoone. On selge, et sellest üle astuda ei tohi. Sepp ise on sees, teised väljas. Vaikselt.
Hetk on tähtsaimast tähtsam — Maalehele valatakse õnne. Kuid mis on üldse õnn? Ja kes on see müstiline Sepa Tom?
Lihtsalt Sepa Tom
Me ei saa teada, mis on Sepa Tomi päris nimi. “Mind teavad kõik Sepa Tomina,” ütleb kogukas nahkpõllega mees. See tähendab, et mees on eelkõige sepp ja alles siis kõik muu. Maausuline. Rokkar. Ameerika autode fänn. Filosoof. Õpetaja.
“Tõmmake sepapaja uks kinni,” ütleb ta häälega, mis valikuvõimalust ei jäta. Asi pole siiski mingis maagias, vaid lihtviisilises külmas. Sest ääsituli on küll kuum, aga pole mõeldud lähedal seisjate soojendamiseks.
Jah, temperatuur võib tules tõusta 2000 kraadini, aga hambad plagisevad ikka, kui Sepa Tomi lõppematut juttu kuulad. Üks jutt on näiteks sellest, et käes, mis verega koos, ei libise ainult nahast või kasetohust käepidemega puss.
Ei, Tom pole mingi verejanuline mees. Linnas oleks ju palju lihtsam verd lasta, aga tema tuli vaiksesse Raplamaa külla. Et siin teha ja mõelda vaid seda, mida ta ise tahab ja õigeks peab. “Sepapajas mõtleb ainult sepp,” põrutab ta nii, et ääsituli värahtab korraks.
Neli elementi kulbi põhjas
Loomulikult, kulla sepp, ega me ei tulnudki siia mõtlema. Tahtsime ainult teada, et kuidas Maalehel ka uuel aastal…
“Maausulised kodus õnne ei valanud,” kostab sepp. “Rituaale viisid läbi targad või sepad.” Õnneks on Sepa Tom just selline sepp, kes ka rituaaliga hakkama saab. Ning varsti ongi otsustav hetk käes.
Ring on juba ümber õnnevalamise paiga tõmmatud, valamise kulp valmis tehtud. Selle põhjas paistavad maa, tule, vee ja õhu sümbolid, käepide aga läigib messingikorra all. Veega täidetud kibule on sepp uued vitsad peale tõmmanud.
Nüüd tõstab ta uue kühvlitäie sütt ääsile. “Tonn sütt maksab 3000 krooni, kohaletoomine 1200,” teatab sepp. “Ma pean selle raha saamiseks vähemalt neli päeva töötama. Kui muidugi tööd on.”
Tööd oleks rohkemgi, aga aastatega on mees väga valivaks muutunud. Tahab teha vaid seda, mida ise tahab. Kliendi toodud joonist ei pea miskiks. Tom joonistab ise tellija mõtete põhjal kavandi. Joonistab nii kaua, kui küsija rahule jääb. Kas või laulva iluvõre kamina tarvis.
Tellija küsimise peale valab sepp ainult õnne.
Mees maa ja taeva vahelt
“Sepp on mõnes mõttes maagiline isik,” ei hiilga mees tagasihoidlikkusega. Seejärel viib ta jutu Ilmarisele, kes inimestele sepakunsti selgeks õpetas. Räägib sepikoja pühitsemise aja ohvriandidest, mis toovad töösse väge.
Sepa Tomil on väge küllaga. Tema ühest käsivarrest saaks kehvem mees kaks. Kui mees ikka haarab vasara ja…
Ei, õppimata mees ei löö ega tee midagi. Ka pealelööjal tuleb õppimisega kõvasti vaeva näha. Sepp aga võib hakata pidudel meistrite laua taga istumisele mõtlema, kui paarkümmend tööaastat juba seljataga.
Sepa Tomil on olnud juba 11 õpilast, aga võib-olla rohkem ei tulegi. Sest paljud on raha peal väljas. “Aga me ei teeni sugugi nii palju kui arvatakse,” kõmistab sepp.
Pingerida juhib kodu
Õigupoolest on Sepa Tom raha suhtes üsna ükskõikseks muutunud. Jah, ta on elanud ka jõukama mehe elu, aga nüüd on tema pingerida hoopis teistsugune. Tom keerab sepikojas möllava rokkmuusika vaiksemaks ning seab oma elu eelistused ritta.
Esmalt perekond, soe kodu. Siis sõbrad. Seejärel töö, võimalus midagi luua. Austus oma õpetaja Helmut Liigi vastu. Sest kes oma õpetajat, leivatöö andjat ei mäleta, on kadunud mees.
Tomi õpetaja, ka maausuline, pärines seppade suguvõsast. “Mina olen lastekodulaps, ma pole kusagilt pärit,” lõpetab Tom selle teema ning tõstab õnnevalamise kulbi ääsitulle.
“Meie, rokkarid, üksteisele õnne ei soovi ja lilli ei kingi,” hakkab sepp tina sulamist oodates õnne mõistet lahkama. “Maausulised aga soovivad abstraktse õnne asemel tervist ja väge.”
Kohe seejärel saab tina valamiseks valmis.
V8 kaelas
Küsima ei hakka, aga Sepa Tom tundub õnneliku inimesena. On (õige mitmendat korda) abielus. Täiendab tasapisi oma (vist viimast?) sepikoda. Hindab autosid, mis vähemalt viieliitrise silindrimahuga ning viis meetrit pikad (meie teedel tavaliselt liikuvaid munakeedukellasid ei pea ta millekski). Autoarmastuse kinnituseks ripub tal kaelas jäme kett, ripatsiks sümbol V8.
Sepa Tom käib läbi mitmesuguste mõtlevate meestega, olgu nendeks rokkarid, suurte ja võimsate USA autode fännid, näitlejad, ajaloolased või muud, kellele “vaimuväge antud”. Teab peast 26 lukusüsteemi. Elab kolkas (kuhu pomm enam teist korda ei kuku). On tahtnud saada kunstnikuks — ja on ka saanud. Ning nüüd valab ta Maalehele õnnetina.
Märki peale ei löö
“Ilmarine, anna väge,” lausub Sepa Tom vaikselt. Siis kärgatab otsekui püssipauk ning külma kibuvette ilmub õnnetinast valatud tiiger. “Võib tulla murranguline aasta, aga ellu jääb Maaleht kindlasti,” sõnab ta veendunud häälega. “Lisandub mingi tegelane, kes jääb Maalehega pikemaks ajaks.”
Valatud tiigri jätab sepp siiski endale. Ning oma märki — sepp maa ja taeva vahel — ta ka tiigrile peale ei löö. Üldse lööb ta märgi vähestele töödele. Aga temast endast, sepast kodanikunimega Taimo Kõrvemaa, on märgid ajalukku juba jäänud.
