Siin said alguse “Mikumärdi”, “Roosad prillid” ja “Vedelvorst”

Eesti ühe tuntuma näitekirjaniku Hugo Raudsepa tütre käsikirja isa saatusest nimetati Nõukogude Eestis võltsinguks. Raudsepa lapsepõlvemaadelt aga leiab veel märke kirjaniku loomingu lätetest.
Elo Kasemaal (35) ja Reigo Tulgil (33) on kuulus esivanem – Eesti kõigi aegade väljapaistvamaid näitekirjanikke Hugo Raudsepp. Oma vanavanaisa juurte juures, Vaimastveres ja Sarapuul Jõgevamaal pole kumbki varem käinud, sestap nõustuvad nad rõõmsasti neid paiku üle vaatama.

Tammine Raudsepp ja õnnetu Liisu
Vaimastverre jõudes läheme kohe otsima oma teenäitajat, kohaliku kultuuri hinge ning Paduvere muuseumi juhti Tiit Läänet. Loomulikult on muuseumis eraldi kohaliku kuulsaima mehe Hugo Raudsepa toake. Õuel seisab Peterburi skulptori Grigori Azarenkovi valmistatud tammepuine Raudsepp, kõrval kiimaline mõisnik Schwarz ning talle kätte maksnud talutüdruk Pärtli Liisu.
Hugo Raudsepa sünnikohaks peetav, 1995. aastal tulekahju üle elanud Vaimastvere mõisahoone on kooliks ümber ehitatud. Koolimajas seinal on Tiit Lääne onu, Pallase lõpetanud kunstniku Osvald Lääne maalitud Hugo Raudsepa portree.

Räägitakse ka, et Hugo tuli ikkagi ilmale samas lähedal asuvas Vaimastvere Sihi kõrtsihoones. Ühtpidi on Sihi kõrts ikka veel alles, teisalt talle peale ehitatud kolhoosiaegse korruselamu poolt nõnda ära varjatud, et julgesti võib öelda: Sihi kõrtsihoone on alles ja ühtlasi maa pealt kadunud.
Õnneks jõudis Hugo Raudsepp enne hävitamist nõukogude “organite” poolt panna kirja Eesti ühe ilusama lapsepõlveloo – “Minu esimesed kodud”. Küll kahjuks vaid esimese osa. On lihtne, pretensioonitu, aga imeilus raamat, mis esimest korda ilmus süngel 1947. aastal, kui veel keegi ei osanud kujutledagi, et asjad hullemaks võiksid minna. Aga, näe, läksid…

Uuesti andsid Raudsepa teose eeskätt kohalike õpilaste jaoks välja 2011. aastal muidugi Tiit Lääne ja tema Paduvere muuseum. On raamat, mida meil kõigil tasuks avastada.

Jah, siin said alguse nii “Vedelvorst”, “Mikumärdi” kui “Roosad prillid”, mille eest vaatajad-lugejad Raudsepale nii tänulikud on olnud. Sihilt kolis perekond umbes viie versta kaugusel asunud Sarapuule, kus tulevase kirjaniku isa taas kõrtsi pidama hakkas.

“Siin on kogu mu toodangu keeleliste kullakangide keskladu ja paljude tegelastegi prototüüpide mürtsuv tagaait,” on Hugo Raudsepp seda metsadetagust maad ise hinnanud.

Koos Raudsepaga Sarapuule

Aina süvenev vaikus Eesti maapiirkondades on paigad nüüd haaranud. Igaveseks elustuvad need vaid Hugo Raudsepa tööde läbi.

Püüame järgida teekonda, mille seitsmeaastane kirjanik sooritas koos isaga ühel kevadel 123 aastat tagasi. Kolikoorma otsas kõikudes ning end äärmiselt ebakindlalt tundes.

Neitsimäge ehk kõrgemat kohta teel, kus koorem lõpuks ka (väikesele Hugole õnnelikult) ümber läks, me ära ei taba, küll on alles Pedja raudteejaam, mida selle siia surunud mõisniku von Braschi järgi ka Prassi platvormiks nimetati, tunneme mõistagi hõlpsasti ära.

Samuti nagu ka Sae silla üle Pedja jõe, kus kunagise veski jäänused veel selgesti silma paistavad. Tammiga paisutatud vesi voolab tühja tööd tehes ning kollaselt ja vihaselt kobrutades siin edasi nagu muistegi. Korraga ilmub silla lähedalt teele väikest kasvu, supelpükstes vanapapi. Käis end sooja ilmaga Pedja karastavates voogudes värskendamas. Siinsamas kollases majakeses ta elabki.

Eesti üleüldised mured on mured siingi. Papi on rajanud ilusa õunaaia, ent kes selle vilju maitsma peaks, kui tütrepoeg nüüd Soome kolinud. Ja millal ta sealt tagasi tuleb või kas üldse tuleb? Raudsepast ei paista mees palju teadvat, küll aga samast kandist pärit akadeemik Anto Raukasest.

Sarapuule jõudes loodame lahendada meile ikka veel selguseta probleemi: kus asus see kirjanduslikult kuulus Sarapuu kõrts, milleta Eesti draamaloomingu pärlid oleksid ehk olemata? Et seda enam maa peal pole, on selgemast selgem. Aga kus see asuda võis? Korralikke maja jälgi alusmüüri näol on näha paremal pool teed. Aga kõrts pidi asuma tingimata vasakul.
Vasakule on ilmselt armsal Eesti ajal püstitatud uuemat sorti majapidamine. Selle peremees peab Sarapuu kõrtsi jäänusteks mulla- ja kivivalli oma valduse serval. “Siin on koguni metalliotsijaga käidud, igasugu koli tuli päevavalgele,” teab ta rääkida. Ju siis ikka on Sarapuu kõrtsist alles vaid too õnnetu mullahunnik.

Aga loodus on siin endiselt niisugune, nagu oleks vanajumal ise Raudsepa pealt maha joonistanud. Või vastupidi... ”See oli põline kõrge kuusik, mis kui müür seisis paremal tee veerel ja tegi pilvise tusase ilmaga kerget kevadist kohinat...”

Valed ja vaikimine Nõukogude Eestis

Hugo Raudsepa käsi ei käinud okupeeritud Eestis hästi. Ei olnud ta mees, kes uuele võimule võinuks kuidagi sobida. Tema nõukogude ajal kirja pandud draamad polnud võimurite jaoks “veenvad”.

Nii sai temast üks väheseid eesti kirjanikke, kel tuli koos paljude kaasmaalastega ette võtta Siberi teekond. 68aastase mehena. “Kodumaa” sõnul oli tegu “võimu liialdusega, mida tol ajal esines”. Vana mehe tervis ei pidanud ränkades tingimustes vastu aastatki.

Tütar Viiu elas isa kaotust üle väga rängalt. Ta pidas enda kohuseks kuulutada tõde isa kannatustest ja hukkumisest. Käsikirja pidi vabasse maailma toimetama keegi Tartu professor varjunimega Iris.

Raamatuna ilmus see alles 1973. aastal Stockholmis pealkirja all “Hugo Raudsepa kannatustee”.
Selleks ajaks oli Viiu Raudsepp-Tulk juba ammu igaveseks lahkunud – 14. veebruari hilisõhtul aastal 1965 oli ta väidetavalt purjuspäi jäänud Mustamäe uusrajoonis takso alla.

Raamatu ilmumisele reageeris kohe raevukalt siinne valvas seltskond. See tembeldati kohe võltsinguks ning veenva tõendina selle kohta trükkis kurikuulus väljaanne nimega Kodumaa ära õiendi, mille all on Viiu mehe Ants Tulgi nimi. Pealkiri − “Avalik kiri minu surnud abikaasa kaitseks”. Millele järgneb veel ka toimetuse jõhker kommentaar.

__________________________________________________________________________________

ELUKÄIK

Viktor Paul Hugo Raudsepp
- Sündis 10. juulil 1883 Tartumaal Laiuse khk Vaimastvere mõisas.
- Suri 15. septembril 1952 Irkutski oblastis Ozerstroi vangi­laagrite süsteemis Taišet-Leena trassi laagri saunas.
Haridus
- Tartu linnakool 1900.

Töö
- Äriteenija Rakkes 1901–1906.
- Ajalehe Sõna toimetaja Valgas 1907–08.
- Postimehe Pärnu väljaandes 1908–11.
- Päevalehe kriitik ja följetonist 1911–14.
- Sakala toimetaja Viljandis 1914–17.
- Viljandi linnanõunik ja Maanõukogu liige 1917.
- Asutava Kogu abisekretär 1919–20.
- Vaba Maa arvustaja ja vestekirjanik 1920–24.
- Kutseline kirjanik alates 1925.

Looming
- Psühholoogiline romaan “Imbi” 1920; novellikogud “Ristteed” 1926, “Jumala veskid” 1936, “Kivisse raiutud” 1942; näidendid “Ameerika Kristus” 1926, “Kohtumõistja Simson” 1927, “Sinimandria” 1927, “Mikumärdi” 1929, “Vedelvorst” 1932, “Põrunud aru õnnistus” 1931, “Salongis ja kongis” 1933, “Roosad prillid” 1934, “Lipud tormis” 1937, “Vaheliku vapustused” 1943, “Rotid” 1946, “Tillereinu peremehed” 1948, “Minu esimesed kodud” I. Tln, Eesti Riiklik Kirjastus 1947. Teine trükk, MTÜ Paduvere Talumuuseumi Selts 2011.