Silvia Laidla 20. X 1927 – 3. V 2012
Oma elu kõige viimase intervjuu andis värvikas Silvia Laidla kaks kuud tagasi Maalehele. Meenutuseks mõned katked sellest.
* * *
Nii et memuaare ei tule?
Ei tule. Minust on kirjutatud kolmes entsüklopeedias: kus sündis, kus koolis käis, kus töötas… Noh, lõpupunkt on veel panemata, ei saa ju veel … see on õhus … see võib tulla neljandas… Neis raamatutes on minu arust küllalt inimese jaoks, kes tahab teada, kes ma olen. Milleks siis veel need seksistseenid seal vahel. Ei taha lugejale seda rõõmu pakkuda, et end laiali laotan.
Kuidas praegu päevad mööduvad?
Hirmus kiirelt. Aeg ise läheb vist sama tempoga, aga mu enda elu on aeglasem… Rahulikkus annab süvenemise tunde, õpid asju nägema ja kuulma.
Ega tüdimust ei ole?
Millest?
Noh…
Aa … vahest on küll. Eriti kui tuleb jälle midagi halba kogeda. Aga … noh, lõpetama peaksin ma ikka normaalselt, nagu elu ette näeb. Kukun näiteks jala pealt…
Olete olnud aastakümneid tunnustatud luulelugeja. Kui paluda, mis kohe pähe tuleks?
(Loeb, mis pähe tuleb.)
…Ma hingasin välja ning
hingasin sisse,
et ragises rind.
Kesk rohelisemast rohelisse
ürghaljuste sosin meelitas mind.
Siis püüdsin ma käsitsi
kentsakaid kalu…
kuldliidriku lend
tõi südame alla nii magusa valu,
et enam ma ära ei tundnud end.
Ja kui ma siis tõstsin suurt
auravat vihku
kui jumalatar,
siis kuulsin kuis keegi itsitas pihku,
et kiivalt sisises kogu saar.
Ja kohtlaselt unelma õndumist utmas:
mis saatanlik saatus, mis kuratlik käsk!
End leidsin pea tolmusel teekivil nutmas.
Ma nutsin kui orb. Ma nutsin kui lesk.
* * *
Sillu! Olgu meile see Marie Underi “Uneretk” luuletuseks, mis teid meenutama jääb!
Silvia Laidla ärasaatmine on 15. mail kell 11.30 Tallinnas Pärnamäe kabelis.
