Silvia Laidla: Memuaare ei tule. Ei taha ennast lugeja ette laiali laotada

 (8)
Viimane intervjuu
Silvia Laidla: Memuaare ei tule. Ei taha ennast lugeja ette laiali laotada
Autor: Valdek Alber

Omapärane hääl ja kütkestav naer, üle saja rolli teatris ja teles, elu täis värvikaid emotsioone – see ongi näitleja Silvia Laidla.

Lugupeetud Sillu – nii teid ju kõik kutsuvad –, olete tarkade raamatute järgi Valga tüdruk. Kui palju sünnilinn teile praegu veel lähedane on?

Ema haud on seal. Muud ei suurt midagi, olen ju Valgast ära. Oot, las ma mõtlen mis aastast – ühesõnaga, sealtmaalt, kui sakslased tegid taganedes linna puhtaks, ajasid inimesed keldritest ja pööningutelt ka välja ja Vene pommid juba kukkusid. Minu kodus elavad juba ammu teised inimesed.

Olite pere ainus laps?

Oli ka vanem vend, aga temagi on praeguseks juba läinud. Üldse olen tervest meie perest ainult mina veel alles.

Perenimi teil nii kunstipärane. Tundub, et nagu paljudel meist, hiljem mugandatud.

Muidugi, eestistatud nimi. Mul on kahju, et omal ajal nii tehti, meil oli nii ilus nimi – Lazarus. Küll ma tahaks, et see nimi mul praegu oleks. See ju piiblist – et vaene mees, aga tegelikult üldsegi mitte...

Näitlejanimena igavesti põnev – Silvia Lazarus. Muide, kust see tung teatri poole alguse sai? Tean, et olete lõpetanud tolle kuulsa GITISe eestlaste lennu, aga enne seda olite Eesti Teatriinstituudi tudeng.

Eks ma läksin nagu puuleheke veevooluga kaasa. Silver Anniko, mu esimene mees, astus ka sinna.

See, kes kunagi kuulsa romaani “Rusikad” kirjutas?

Seesama jah. Ja kellelt need “Rusikad” nüüd jälle ära varastati. Tema poeg läks raamatukauplusse, ja ennäe, armas aeg, kadunud isa raamat letis. Läksin minagi vaatama, raamat letis jah. Näitan turvamehele Silveri noorepõlvepilti raamatukaanel ja ütlen – see on minu mees.

No tegi see turva alles suured silmad. (Siinkohal ei saa Sillu läbi oma kuulsa naeruta, kuigi enamiku meie vestlusest hoiab end tagasi ehk häbeneb – istume avalikus kohas, kohvikus. – J. A.) Aga Silver, jah, tema läks teatriinstituudi eksamitele ja mina ka.

Kaks kursust sai seal õpitud, aga siis see Jaanus…

Orgulas?

Tema muidugi. Küll mul on kahju, et teda enam ei ole. Ta oli nendest stuudiopoistest kõige südamlikum ja suure huumoriga. Käis nagu uni peale – tule ära, tule ära Moskvasse. Mina vastu, et kuule, Jaanus, ma läksin ju mehele. Tema vaatab mulle otsa: “Misasja sa küll tegid, mida sa ometi tegid!” Kui tagantjärele ette kujutada seda noort inimest, mõtlen ennast, seda hulljulgust – on aasta otsa abielus olnud, siis võtab kohvri ja läheb. Selge ju, et selle eest tuli lõivu ka maksta. Abielu läks lõhki.

Palju te selleks ajaks vene keelt oskasite?

Tähestikku teadsin.

Kas olete seda minemist kahetsenud ka?

Oh ei, kuigi ega see Moskva elu mingi meelakkumine ei olnud. Sa oled ju seda GITISe lennu raamatut lugenud?

Olen, aga ma ei ole lugenud Silvia Laidla raamatut.

Ja ei loegi, ma ei ole kunagi tahtnud, et must raamat kirjutataks. Neli kena suleinimest on mulle seda ettepanekut teinud ja hiljem veel üle küsimas käinud.

Memuaare ei tule?

Ei tule. Minust on kirjutatud kolmes entsüklopeedias: kus sündis, kus koolis käis, kus töötas... Noh, lõpupunkt on veel panemata, ei saa ju veel ... see on õhus ... see punkt võib tulla neljandas... Neis raamatutes on minu arust küllalt inimese jaoks, kes tahab teada, kes ma olen. Milleks siis veel need seksistseenid seal vahel. Ei taha lugejale seda rõõmu teha, et end laiali laotan.

Oleks ju tegelikult mida laotada küll?

Oleks.

See jääb teile?

See jääb mulle. Mulle ei olegi sobinud nii-öelda kollektiivne asi. Reisidel hakkas see ka ainsana vastu, kuigi reisida meeldis väga. Isegi laval tulid need asjad paremini välja, kus ma sain üksi olla, et partner ei seganud. (Naerab jälle, pigem itsitab.)

Hüüdnime Sillu olla teile pannud Ita Ever?

Jah, juba GITISe päevil. Nii ta jäi ja on siiani.

Kuidas praegu päevad mööduvad?

Hirmus kiirelt. Aeg ise läheb ikka vist sama tempoga, aga mu enda rütm on aeglasem, iga asi võtab rohkem aega. Kui varem oli kevade tulles mul neli akent korraga ära pesta tühiasi, siis nüüd ei jõua sama aja jooksul ühegagi lõpule, aga ega ma seda ei kahetse. Rahulikkus annab süvenemise tunde, õpid teisi asju nägema ja kuulma.

Loe veel

Ega tüdimust ei ole?

Millest?

Noh...

Aa ... on vahest küll. Eriti kui tuleb jälle midagi halba kogeda, siis mõtled, et milleks ma pean midagi sellist jälle läbi elama. Aga ... noh, lõpetama peaksin ma ikka normaalselt, nagu elu ette näeb. Kukun näiteks jala pealt... (Itsitab.)

Äkki ootame sellega veel mõnda aega. Teie lemmikpill olla tšello?

Tämbri poolest jah, mul endal ka selline madalapoolsem hääl. Üldse ei meeldi mulle kõrgete ja eredate häältega pillid. Lõikavad kõrva.

Ise te ilmselt tšellot ei mängi. Kuidas muidu muusikategemisega on – viisi ju ikka peate?

Enda arust küll, viimati laulsin laval vene teatris, selles Drugoi Teatris. Mina võisin aktsendiga rääkida, roll lubas seda, seal laulsin “Lily Marleni”. Saksa keeles.

Käsitööga olete ka tegelnud?

Kudunud olen palju, nüüd viimased kakskümmend aastat pole küll vardaid kätte võtnud. Mind viis alati endast välja, kui keegi proovi ajal kudus. Ei austust oma töö, partnerite ega lavastaja suhtes.

Saate te kedagi nii-öelda oma lavastajaks nimetada?

Vast ikka Vollit (Voldemar Pansot – toim). Tema mu draamast noorsooteatrisse meelitas.

Aga Mikiver?

Kuidas sina temasse suhtud?

Respektiga.

No vaat. Minu arvamus on selline, et Volli tuli ja ehitas viie aastaga teatri üles, ja siis tuli Mikk ja lasi selle nelja aastaga nulli. (Itsitab.) Siis läks draamasse, tegi seal kümme aastat mingit teatrit ja nüüd kõik ohkavad ja vangutavad – oh, missugune kuju. Kurb, et ma teistmoodi mõtlen.

Olete olnud aastakümneid tunnustatud luulelugeja. Kui paluda, mis kohe pähe tuleks?

Eks ole mul ka oma siga tamme all.

Kuidas palun?

Näitlejal peab olema oma valveluuletus alati taskust võtta. Orgulasel oli just see Krõlovi “Siga tamme all”, ta röhkis seal lausa geniaalselt. Hugo Lauril jälle see “Kerkokell”... Mind võib une pealt raputada ja ma loen Marie Underit. Betti ­Alverit samuti. Väiksemaid on ka nende ümber, aga need on kaks võimsat, mis esimesena pähe tulevad... (Loeb, mis pähe tuleb.)

...Ma hingasin välja ning

hingasin sisse,

et ragises rind.

Kesk rohelisemast rohelisse

ürghaljuste sosin meelitas mind.

Eks ole, Underi “Uneretk” ju. (Loeb edasi.)

Siis püüdsin ma käsitsi

kentsakaid kalu...

kuldliidriku lend

tõi südame alla nii magusat valu,

et enam ma ära ei tundnud end.

 Ja kui ma siis tõstsin suurt

auravat vihku

kui jumalatar,

siis kuulsin kuis keegi itsitas pihku,

et kiivalt sisises kogu saar.

...Ja siis see lõpp.

Ja kohtlaselt unelma õndumist utmas:

mis saatanlik saatus, mis kuratlik käsk!

End leidsin pea tolmusel teekivil nutmas,

Ma nutsin kui orb. Ma nutsin kui lesk.

(Oleme mõnda aega vait, siis jätkab Sillu.)

Eks ma olen neid luuleõhtuid üsna palju teinud. Etendustes ka luulet lugenud, küünlad ümberringi põlemas. Aga vaat epileptikutele ei saa nende valgel lugeda, küünlaleegi vilkumine on neile liiga ohtlik.

Mis epileptikud siia puutuvad?

Ah, mängisime kunagi noorsooteatris “Sonettide tõmmut daami”.

Mäletan. Teises vaatuses olite Elizabeth I, esimeses lugesite Shakespeare’i sonette.

Just. Kui epileptik kuulab sedalaadi luulet ja juhtub veel küünlaleeki vaatama, võib ta kokku kukkuda. Kukkusid ka, aga publik oli tore ja arusaaja. Kui mõni jälle kopsti vajus, tehti uks vaikselt lahti ja viidi ta välja.

Te olete Eesti näitleja. Kas tunnete uhkust ka, et olete just eestlane?

Ma ei ole selle üle just väga uhke. Kohati tundub, et see eestlane on üks sant inimene, vähekese piiratudki. Ei saa oma tsoonist välja lennatud, kõrgemale tõustud.

Riigiga on ta ju enam-vähem hakkama saanud?

No vaatame ... aega on.

Vaatame, aega on.

Siin ma ju elan, ära minna oleks mul juba ammu võimalus olnud. Sa ju tead, mu abikaasa oli juut. Oleks võinud juba 65ndal ... mina oleks ehk isegi nõus olnud, aga tema küll mitte. Ta oli rohkem eestlane kui mina. (Itsitab.)

Kes see näitleja oma olemuselt on – kas nagu vana vein, mis aastatega paremaks läheb või mingi kuluv riistapuu, mille klapid pikapeale läbi hakkavad laskma?

Ei ta ikka selles mõttes kulub. Inimene ju vananedes süveneb, tema vastuvõtt tervest maailmast areneb ja kunst koos temaga. Vanana oled sa paljudes asjades rikkam kui noor. Samas noored mulle väga meeldivad, eriti neid laval vaadata. Nii et ma annan noortele andeks, et nad noored on. (Hakkab naerma juba enne viimast lauset.)

Sillu, mida te endale kunagi lubanud ei ole? Mis teile lihtsalt sügavalt võõras on?

Varastamine. Valetamine ka, aga seal lohutan ma end sellega, et mu näitlejafantaasia paneb reaalsusele lihtsalt värvi juurde.

Ehk meenutate mõnda oma lemmikpartnerit, kellega hea ja kindel laval olla oli?

Kõlab küll trafaretselt, aga – Ants Eskola. Ta mängis ju sinu eest stseeni ära. Ja kui sa veel noor näitleja oled...

Hoolimata sellest, et te “Hamletis” ta ema mängisite?

Hoolimata sellest. Muidugi, see fluidum pisut ahistas ka, surus raamidesse... Veel... Karm – suurepärane partner. “Kihnu Jõnnis” kohe tundsin, et partner loob laval samal hetkel kui sa ise.

Kuidas te lõpetaksite lause, mis algab sõnadega “Ma loodan, et...”?

...Et inimesed lähevad kunagi südamlikumaks, lahkemaks.

Kuivõrd reaalne see olla võiks?

Poolreaalne. Viga ehk minus ka. Ma olen alati inimestest hästi mõelnud. Võib-olla liiga...

Teete ju “Õnne 13s” kaasa.

Jah, see meeldib mulle väga.

Mina ei tea ühtegi inimest, kes seda sarja ei vaataks. Mulle on tehtud komplimente: “Jumal, kui hea te seal välja näete!” ­(Itsitab.)

Mängite “Õnnes” eduka advokaadi ema. Teie kadunud abikaasa oli ju advokaat. Kas rolli sisseelamisel on sellest abi ka?

Sellega on nii, et oma protsessidest ta kodus ei rääkinud, aga ma kuulsin linna pealt, mis ta teinud on. Tema meeletu huumor lõi ju kohtusaalis ka välja. “Õnnes” mind see ei aita kuidagi.

Aga mul on üks huvitav roll veel täita, loen Vikerraadio rubriigis “Hää takt” lugusid viisakast käitumisest.

Soo, ma mõtlesin, et need on mingid vanemad salvestused?

No näed siis. Ma olen lugenud raadios 1953ndast kuni 1992ni. Nüüd nad siis avastasid mu jälle. (See ajab juba meid mõlemaid naerma.) Selle ­häälega on mul üldse nii, et ma peaks rohkem vait olema. Siis mind ei tuntaks ära. Ükskord juhtus poes selline asi. Mina räägin kassapidajaga, ja üks naine kõrval kiljatab: “Ah, ma olen seda häält kuulnud! Teil on Laidla hääl.” Mina vastu: “Võib-olla olengi Laidla.”

“Mis te räägite!” vastab naine. (Ei saa itsitamata jätta.)

Kui näiteks mõnd suurt lavatööd pakutaks?

Ee ... ei. Tead, ma ei talu hästi inimesi. (Naer.) Loomadega saan paremini läbi. Lapsepõlves kinkis isa mulle rebasekutsika, oli hästi armas. (Näitab oma näo peal, kui armas rebasekutsikas oli.) Viimati oli lähedane üks ühe jalaga tuvi. Käis kolm aastat minu juures lõunat söömas. Pärast üht tormist ööd enam ei tulnud...

Kas on veel midagi tegemata või on juba kõik mis vähegi vaja korda saadetud?

Hmh, ma polegi selle peale mõelnud. Aga huvitav mõte. Ehk ma läheksingi nüüd selle üle mõtlema...

Kui loo valmis saan, kas tohin teid jälle siia kohvikusse kutsuda, et ühine vigade parandus teha?

No ma ei tea... Võib-olla ­jõuan vahepeal kodus tolmu ära pühkida ja kutsun hoopis enda poole. Kui sind muidugi lubatakse, ma olen ju ikkagi vaba naine...


ELUKÄIK

Silvia Laidla

- Sündinud 20. oktoobril 1927 Valgas

Haridus

- Türi Keskkool 1946

- Moskva Lunatšarski-nim Riiklik Teatrikunsti Instituut 1953

Töö

- Eesti Draamateater 1953–66 ja 1983–92

- ENSV Riiklik Noorsooteater 1966–83

Looming

- Osatäitmised: Tiina – August Kitzbergi “Libahundis”, Eboli – Friedrich Schilleri “Don Carloses”, Mann – Juhan Smuuli “Kihnu Jõnnis”, Gertrud – William Shakespeare’i “Hamletis”, Gina Ekdal – Hendrik Ibseni “Metspardis”, Linda – Athur Milleri “Proovireisija surmas” jpt, kokku üle saja rolli teatris ja televisioonis

Autasud

- ENSV teeneline kunstnik 1974

- Valgetähe IV klassi teenetemärk 2003