“Sinine Kõrb” – sütitav tõsielufilm Kaie Kõrbist

 (8)
“Sinine Kõrb” – sütitav tõsielufilm Kaie Kõrbist
Kaie Kõrb koos Jorma Uotineniga tantsunumbrit “Blue Ballerina” harjutamas.Foto: ERR

Vaiksel reedel, 6. aprillil jõuab ETV ekraanile vastvalminud tõsielufilm “Sinine Kõrb”, mille režissööriks on Ruti Murusalu. Staažika tantsusaadete ja teleülekannete režissööri käe all on varem valminud dokumentaalfilm “Sündinud tantsule”, kus Murusalu portreteerib tantsupedagoogi ja lavastajat Kai Leetet.

Dokumentaalfilmis “Sinine Kõrb” näeb nii Kaie Kõrbi möödunudaastase juubeligala ettevalmistusi kui ka arhiivikaadreid priimabaleriini elust ja esinemistest laval. Filmis saavad sõna Kaie Kõrbi kunagised töö- ja lavakaaslased Tiiu Randviir, Helmi Puur, samuti Vladimir Vassiljev, Vjatšeslav Gordejev, Viktor Barõkin, Maia Plissetskaja.

Filmi produtsendid on telesaadete ja filmide tootmise pikaaegse kogemusega Priit Vaher ja Erik Norkroos.

Ruti Murusalu, miks tahtsite just Kaie Kõrbist filmi teha?

Mulle on lapsest peale meeldinud ballett. Ise käisin ma 11 aastat Võrus Kai Leete juures balletiringis. Baleriini minust ei saanud, aga armastust balleti vastu sain realiseerida, töötades Eesti Televisioonis. Nimelt hakkasin salvestama balletietendusi, tegema saateid tantsijatest. Aastal 2010 tegin filmi oma balletiõpetajast Kai Leetest. Minu kirg on ballett, selles pole mingit kahtlustki.

Kui Kaie Kõrb hakkas valmistuma oma juubeligalaks, siis mõtlesin, et on õige aeg teha temast eluloofilm. Ja see oligi väga õige ajastus.

Veel kord oli võimalus filmida Kaie Kõrbi ettevalmistustööd galaks nii Helsingis, Riias kui koduteatris Estonias – lõputuid treeninguid kuni etenduseni välja. Näidata seda, kuidas sünnib üks roll.

Kuna ma tunnen Kaiet palju aastaid ja nii mõnigi kord on ta usaldanud mulle väga isiklikke asju rääkida, siis tekkis põnev moment, et kuidas ta avaneb nüüd kaamera ees.

Kuidas Kaie Kõrb teie filmiideesse suhtus?

Ideest kuni filmi valmimiseni kulus ikka väga palju aega.

2010. aasta suvel rääkisin oma plaanist Kaiele, ta suhtus sellesse positiivselt. Ega vastu tahtmist saa inimesest filmi teha.

Kui nõusolek oli olemas, hakkasin stsenaariumi kirjutama, seejärel asusin otsima firmat, kes koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga selle toota võtaks. Leidsin kaks toredat meest Umberto Productionsist – Erik Norkroosi ja Priit Vaheri –, kellega saigi koostööd tegema hakatud.

Kas Kaie Kõrbil oli oma ettekujutus sellest filmist?

Missugust filmi Kaie Kõrb ootas, seda ma ei tea. Me ei filosofeerinud kordagi teemal, milline see film võiks välja näha. Ta oli koostöövalmis ja see tegi igati rõõmu.

Kas tuli ette ka tuliseid loomingulisi vaidlusi ja tõestamisi?

Loomingulisi vaidlusi Kaiega ei olnud, sest ma ei kutsunud teda tööprotsessi jälgima ega montaažis osalema.

Loomingulised vaidlused olid hoopis Erik Norkroosiga, kes oli nii operaator kui ka põhiline monteerija. Tema kui väga loominguline inimene nägi mõningaid asju minust erinevalt. Aga mõeldes tagasi neile aruteludeks kulutatud tundidele, oli see kõik mu meelest põnev ja vajalik.

Millised võttepäevad olid kõige pingelisemad? Millest saite suurimat rahuldust?

Ma ei ütleks, et pingeline, aga ärev oli Moskvasse sõita küll. Produtsent Priit Vaher ajas mitu kuud asju, et korraldada kohtumine Vene balletitähtede Vladimir Vassiljevi ja Vjatšeslav Gordejeviga. Kogu organiseerimine toimus mänedžeri kaudu ja oli kuidagi ebakindel.

Nii et kui me Moskva Suure Teatri ette jõudsime, oli ärevus ikka väga suur. Aga Vassiljev hilines ainult viis minutit. Ja kõik meie eelnenud üleelamised korvas tema südamlik kohtumine Kaiega. See liigutas mind isiklikult väga.

Ja ma leian, et filmis on nende Vene balleti tantsutähtede hinnangud Kaie Kõrbi loomingule üliolulised. Nad räägivad Kõrbist kui maailmaballeti esiridadeni jõudnust. Loomulikult ei ole see süvateaduslik analüüs Kõrbi talendist, aga ikka tore, et need kohtumised teoks said.

Kas filmi tegemise käigus juhtus ka, et Kaie Kõrb avanes üllatuslikult sellisest küljest, mida ei osanud üldse ­oodatagi?

Kaie Kõrb oma suure pühendumisega proovides ja laval üllatab iga kord. Ta on suur isiksus.

See, kui tõsiselt ta oma tööd teeb, on imekspandav. See ongi see, mis on teinud temast suure kunstniku. Sinna juurde veel lavaline sarm ja välimus – ikkagi 50aastane tantsija –, ning on väga võluv vaadata. Olen rahul, et operaator Erik Nork­roos suutis neid hetki väga võimsalt filmi jäädvustada.

Loe veel

Miks film sellise pealkirja sai – “Sinine Kõrb”?

Pealkiri on inspireeritud Jorma Uotineni tantsuetenduse “Pateetiline” (“Ballet Pathetique”) ühest tantsunumbrist “Blue Ballerina” (“Sinine baleriin”), mida Kaie kogu filmi vältel õpib ja tantsib kuni galaetenduseni välja.

See on üsna kuulus tants, mida baleriinid on oma lahkumisetendustes ikka tantsinud. Selles tantsus on priimabaleriini kogu elu. Seal on liigutused paljudest ballettidest, mida baleriin oma lavakarjääri jooksul on tantsinud. Aga filmi pealkirjas on sõnal “sinine” veel palju laiem tähendus. Sinine tähendab lootust ja kaotusi, võite ja leppimist.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare