Teamegi, et sipelgas on sotsiaalne olend. Üksi, väljaspool oma pesakonda, saab ta otsa üsna ruttu. Ja mida see inimenegi muud on – Robinsoni näide ju pigem erand, mis reeglit kinnitab.

Aga kui jutuks tuleb nende riiklik ja sotsiaalne süsteem, näib asi küll kohati raskesti usutav ja samas nii tuttav. Kas või selle putukariigi põllumajandus – üsna mahe pealegi. Nimelt kasvatavad nad oma pesades seeni. Mitte just riisikaid ja puravikke, pigem seeneniidistikku. Tööjaotuse alusel on selleks spetsiaalsed erilise koolitusega aednikud.

Üks aednik-sipelgas tunneb umbes viit seenesorti. Pesas on neid liike aga poole tuhande ringis. Nii müttabki kohaliku põllumajanduse edendamise nime all pimedates panipaikades sadakond spetsialisti ja muuga nad ei tegele.

 Karjakasvatus on sama vahva – oleme ju kuulnud lehetäide ja sipelgate sümbioosist, aga see, et “lüpsilehmandus” sedavõrd tasemel on, paneb imestama küll. Lehetäide karjamaad või laudad on pesa kõrval asuva puu otsas. Päris mitmekümne meetri kõrgusel. Sinna need “lehmad” turja peal tassitakse ja seal ka lüpsmas käiakse.

Talve tulekul võetakse lehetäid jälle kenasti kukile ja tuuakse pesa keldrikorrustele, külma eest varju. Lehetäidele liiga ei tehta, vastupidi, neid kaitstakse igasugu ohtude eest, ja magus nõre, mida nad eritavad, kulub ära toiduseks. See heatahtlik koostöö kehtib ainult sinnamaani, kuni osapooled üksteisele kasulikud on.