Siugja Sulepea saab Helen Kallastele
Žürii koosseisus Peeter Helme, Holger Kaints, Asko Künnap, Paavo Matsin, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv otsustas 1990ndate lõpul kirjandusrühmituses Tallinna Noored Tegijad pseudonüümi Siuts all debüteerinud autori kasuks põhjusel, et tegu on mõttetiheda, läbivalt hea keelekasutusega vaimuka, aga mitte vaimutseva luulekoguga, mis toob tagasi klassikalise poeesia hõngu (veidi nagu Eda Ahju “Maskiball” läinud aastal).
Liiati on kirjastuses Verb ilmunud “Kogutud hetked” jäänud seni teenimatult varju. Siugja Sulepea kirjandusauhinna üks eesmärke ongi juhtida tähelepanu aasta jooksul kahe ussimaarjapäeva vahel ilmunud heale eesti kirjandusteosele, mida ähvardab oht jääda märkamata.
Ka tänavu märgib žürii ära napilt auhinnata jäänud, kuid ometi lugemist ja tunnustust väärivad teosed, mille seast lõplik valik tehti. Nendeks on Mathura “Kumalasepäev”, Ülo Pikkovi “Vana prints” ja Rein Kilgi “Armastus e-postis”.
Auhinna asutasid 2009. aastal Peeter Helme, Asko Künnap, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv. Siugja Sulepea kirjandusauhinna moodustavad graveeritud sulepea, õhtusöök žürii liikmetega laureaadi valitud kohas ja õigus osaleda tulevaste auhinnasaajate valimisel.
Tänavu viiendat korda välja antava Siugja Sulepea on varem saanud Holger Kaints, Indrek Koff, Urmas Vadi ja Paavo Matsin. Lisaks anti möödunud aastal eriauhind võõrkeelse teose eest. Selle pälvis Groningeni ülikooli soome-ugri keelte ja kultuuride professor Cornelius Hasselblatt.
Kallaste luules on julgust rääkida päris lihtsatest asjadest luulevormis, see on selles mõttes isegi “vana kooli luule”: Üks väike poiss end peitvat igas mehes / nad vabandavad vahel pätti tehes / ja iga kord, kui silma tuleb nutt. // Kui palju on veel naises tüdrukut? (“Mäng II”, lk 17).
Sekka leidub ehedat maaeluluuletki: Väntab mutikene, rätik peas / kiriku poolt roostes rattaga. // Ah, eks ta ole. Eks te ise tea. // Ju jõuab kodus lauda katta, ta / vaaritanud pirukaid ja pudru / varavalges. Kui kõik magasid // Ja hiiglapaks on karjamaa pääl udu. / Ja selles vonkleb lehmasabasid. (“Jämaja, hommik”, lk 24).
Vahepeal leiab siit bettialverlikku nooruslikku lusti ja trotsi, teisal aga ka eesti naisluule müstitsismi, suurt ja ilusat, traditsioonilist. Muide, see on Helen Kallaste debüütkogu, rühmituse TNT (Tallinna Noored Tegijad, 1998−2001) päevil ilmus tema tekste ühiskogus, lisaks esines ta tollal rohkem luuleõhtuil, põranda all liikus käest kätte ka paljundustöökojas tehtud käsikirjakoopia. Mitte et põrandaalust oleks vaja olnud poliitiliselt, aga eesti luule oli tollal veidi varjusurmas, suurema publiku eest peidus.
Tollal oli Siuts üks TNT printsess, kellesse kõik vaheldumisi ja/või salamisi armunud olid, säärase tumeda kauni varjuna libises ta mööda tänavaid ja kirjandusõhtuid. Ja juba tollal leidus neid, kes tagant torkisid, et tema tekstidest saaks oluline debüüt. Ei õnnestunud praegu kiiresti varasalvedest tolle varase käsikirja koopiat leida, aga võib uskuda, et selle luulega on küll tõesti nagu hää veiniga: tollal oleks Kallaste debüüt ehk uppunud noore luule tulva, nüüd paistab aga (omal vaiksel moel) selgelt silma. Kahjuks küll mitte me kriitikaveergudel.
Kaalud karikat poolepindist – / sai täis see siis silmavett? / Ah, tühja. Ma joobun tindist, / viimse piisaga kirjutan, et / jah, armastan! Ongi nii lihtne. / On kurjal nii lühike juur. / Ja vahel su vaagivaid pihke / saab karikast karikatuur. (Lk 53.)
KOLM KÜSIMUST
Palju õnne, Helen Kallaste! Kuidas juhtus, et teie debüütkogu üle kümne aasta viibis − see on esimene, ametlikult kirjastuses ilmunud raamat. Tänapäeval ju kõik kiirustavad oma käsikirjadega.
Üks asi on see, et ma olen kirjutajana äärmiselt ebaproduktiivne. Teine see, et mul polnud endal üldse mõtet seda välja anda. See juhtus ühe tuttava mahitusel.
Pidi ta pikalt mahitama?
Ei. Ühel hetkel sattus ta mu luuletusi lugema, talle meeldisid. Ta tegi mulle selgeks, et on vaja, ja suhtles ise kirjastajaga. Ega mina ise ei pidanudki suurt midagi tegema vahepeal.
Kuidas teile raamat valmiskujul meeldib?
Muidugi meeldib! Ikkagi nagu oma laps.
AUHIND
Viies Siugjas Sulepea
Helen Kallaste luuleraamat “Kogutud hetked”
Kujundanud Mathura.
Verb 2012.
78 lk.
- Auhind antakse kahe ussimaarjapäeva vahel ilmunud olulisele ja hästi kirjutatud, aga žürii meelest vähe tähelepanu pälvinud raamatule.
