Sõge Soome ja ilus Repin
Kadrioru loss tuli just remondist – alustati kohe pauguga: vene klassikuga. Repin lihtsalt asus elama Karjala sellesse ossa, mis jäi soomlastele. Ja ei tõrkunud, ei kolinud. Mäherdune selge mõistusega inimene ikka tahtis Nõukogude Liidus elada?
Repini selle näituse ja eluperioodi tööd on üldiselt palju kammerlikumad, lähedasemad, lihtsamad mingis mõttes, mitte sotsiaalsed.
Soome kultuuritegelased pidasid Repini auks kuskil 1920ndal vägeva pidusöögi: kõik olid kohal – Sibelius, Saarinen, Mannerheim astus läbi, veidi purjakil Eino Leino deklameeris Repini tervituseks värsse, mille pääle rahvas juubeldas. Repin sai aru, et see oli eriline ja oluline hetk ning järgnevail aastail talletas selle, ülima hoolega. Ütleme nii, see on ehtne Soome kultuurilugu, mul ei tule praegu isegi pähe, mis võiks olla samaväärne Eesti vaste.
Seesama aeg, needsamad inimesed on otseselt Eestiga seotud − Eino Leino tahtis ühel oma esinemis- ja joomaretkel lausa kodanikuks saada ja siia kolida, Saarinen tegi tööd, Mannerheim suhtles riigimehena...
Õnneks on meil praegugi hääd suhted: Oksanen, noored soome poeedid ja muusikud, kes alatihti siin käivad, ka kunstnikud suhtlevad, aga muidugi pole kultuuris enam seda üleelusuurust mastaapi, s.t see oli viimati ehk kuskil aastail 1989−1991.
Me oleme ikka põrgulikult erineva ajaloo ja saatusega. Olen endaga kaasas vedanud ja lugenud Henrik Meinanderi “Soome ajalugu”, mis on üks mõnus jutukas, samas imeliselt selge ja suure joonega rahvuslik ajalugu.
Meinander pahandab juba eessõnas, et rahvuslik ajalookirjandus on justkui paariaseisuses või subjektiivseks kuulutatud, seda lammutatakse, noh, nagu meilgi praegu. Ma ei leia, et lammutamine alati vale on, aga lammutamine lammutamise pärast muidugi on närune tee: enne peaksime siis teadma, mis on see, millele oma rahvustunde ehitame. Jah, seda on meil ikka veel vaja.
Soome alade ristiusustamine käis teistkaudu ja sõjaliselt teistmoodi. Üks esimene piiskop, muide, hukati (olen kuulnud sellest lugu, et ta ehitas endale kas sauna või kalastusonni ning kohalikud tulid jõge mööda laastude pääle kohale ja lõid ta maha, aga Meinander toda müüti siin ei korda). Hiljem olid soomlased üks omamoodi vabam-metsikum maa- ja metsarahvas Euroopas.
Suhe kohaliku rootslaskonnaga, kel küll rahvusliku ärkamisaja ja rahvahariduse juures oluline roll, oli hoopis teine kui meil nt sakslastega. XIX sajandil oli küll olemas ka radikaalsem fennomaanide liikumine. Vene tsaari ajal oli Soomel ikkagi tugev eristaatus, puidu- ja paberitööstus andis eraldatud majandusele suured võimalused.
Venestamine, vist nagu eestlaste puhulgi, pigem tugevdas neid. Teisalt jälle: Soome iseseisvumisel oli “oma punaste” roll vastastiival oluliselt suurem kui meil, see jättis pitseri soomlaste mõtlemisele, poliitilisele süsteemile läbinisti.
Et aru saada, miks me mõnes mõttes nii erinevad oleme, erinevalt tegutseme, on vaja toda raamatut – vist esimest korralikku eestikeelset Soome lugu – lugeda. On paksemaid-põhjalikumaid, kuid vaevalt et paremini kirjutatud kokkuvõtteid.
NÄITUS
“Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes”
- Maalinäitus Kadrioru kunstimuuseumis.
- Kureerinud Linda Lainvoo ja Kerttu Männiste.
- Avatud augusti keskpaigani.
Henrik Meinander.
Tõlkinud
Sirje Olesk.
Ilmamaa 2012.
280 lk.
