Sõitsin operaatorile otsa. Statiiv puruks, operaatoril kulm lõhki

 (3)
Sõitsin operaatorile otsa. Statiiv puruks, operaatoril kulm lõhki
Erich Kruuk “Vallatutes kurvides” kogenud kalamehe ja vilunud mootorratturi osas. Kaader filmist “Vallatud kurvid”---

“Ma olin üldse imelaps,” teatab kultuskomöödias “Vallatud kurvid” motikapoissi mänginud Erich Kruuk oma noorusaega meenutades.

“Ma olin üldse imelaps,” teatab kultuskomöödias “Vallatud kurvid” motikapoissi mänginud Erich Kruuk oma noorusaega meenutades.

Juttu “Vallatutesse kurvidesse” meeldejäävasse motikapoisi ossa saamisest alustab Erich Kruuk sellest, et mängis juba kolme ja poole aastaselt akordioni. “Selle pilliga pääsesin isegi Riia laululavale.”

Fotol on sellest esinemisest näha küll vaid tohutu rahvast täis väljak ja Erich seal tillukese täpina laval. “Ma olin üldse imelaps,” usub Erich. “Juurdeveo tänavas elanud kingsepast pillimehe abiga õppisin paari nädalaga esimese loo selgeks!”

“Ekspluataatori” poeg

Akordioni tõi onu Saksamaalt. “Kui ta Vene kroonust tuli.”

Aga Riiga pääses Erich esinema sellepärast, et lõi kaasa mitmes tollase Tombi klubi ringis. “Olin siis vist alles kuue-seitsmeaastane, aga laulsin, tegin karaktertantsu, võimlesin... Riiga sõit oli mingi sõprusüritus, kus oli kohal kogu Tombi klubi.”

Sündinud on Erich aga Pärnu maantee sauna direktori pojana. Too saun asus praeguse viadukti kõrval. “Ma ei tea, mismoodi mu isa sinna direktoriks sai, aga ühel ilusal päeval tuli välja, et ta on Siberis olnud. Ning isa võeti direktori kohalt maha ja pandi hoopis kütjaks. See amet talle elu lõpuni jäigi.”

Erichi isa oli üks esimesi taksojuhte Tallinnas. Kui venelased sisse tulid, oli tal kolm autot. “Isa kedagi ei ekspluateerinud, vaid sõitis ise.”

Kaks autot võtsid venelased ära, kolmandat võtta ei saanud, kuna see töötas puugaasiga. Mitu päeva üritati seda käima panna – ei saadud hakkama. Lõpuks vedasid teise auto taga ikkagi minema.

Ka Pääskülas Sõbra tänaval asuv maja oleks ehk ära võetud, aga maja oli Erichi ema nimel, nii et seda ära võtta ei saanud.

Erichi elu kulges poisipõlves ühest etendusest teise. “Nii kui televisioonis oli lapsnäitlejat tarvis, otsiti mind kohe üles. Kui palju ma seal esinenud olen, ei mäletagi enam täpselt.”

Erich meenutab, et kord mängis ta viksi poisikest, kes bussis vanemale inimesele istet pakub. Seljas oli tal ema ostetud džemper. Ümberringi tiirles igasugu asjamehi, sigaret ees. “Korraga tundsin, et kuidagi soe hakkab. Keegi oli kogemata mu džempri põlema pistnud.”

“Vallatutesse kurvidesse” pääsemise kohta arvab Erich, et küllap ta jäi filmitegijatele just Tombi klubi näitemängudest meelde.

Kui kalad siputada ei tahtnud

Filmivõtetel hakkas teda juhendama Kaljo Kiisk isiklikult. “Minu tädi muudkui kiitis Kaljo Kiiska. Ütles ikka, et vaata, see on alles energiline mees – käib, vasak külg ees!”

Võtted toimusid peamiselt Otepääl. Motikaga sõitmine ja kalapüük aga Pühajärve ääres. Filmitegemine kestis kogu 1959. aasta suve.

Erich mäletab, et kui vanemad teda Otepääle vaatama tulid, puhkesid nad nutma, sest poiss nägi kole pontsakas välja.

“Asi selles, et meil oli ööbimiskohas voodi kõrval kogu aeg kuiva veini pudel. Igal hommikul võtsime viiskümmend grammi. Filmis imekombel neid lisakilosid näha ei ole. Aga tädi pani mu kohe dieedi peale.”

Veel mäletab Erich, et võtete ajal oli kaladega kogu aeg üks jama. Kalad toodi kusagilt kasvandusest ja pandi kastiga vette. Öösel tulid aga vesirotid ja pistsid kalad kinni.

Siis toodi uued. Need olid õnnetuseks latikad. Latikas aga veest välja tõmmates ei siputa. Operaator tahtis tingimata, et siputaks. Kui saadi siputav kala, kadus jälle päike ära – võtet ei saanud teha.

“Nende kalade pärast ei jõudnud ma kooliaasta alguseks Tallinna, jäin kakskümmend päeva kooli hiljaks.”

Teine pauk oli see, kui Erich pandi mootorrattaga heinakuhjast välja sõitma.

“Muidu sõita oli lihtne, tsiklile oli lisatud kaks ratast ja seotud ZIL-111 taha kinni. Nagu järelkäru. Ohtlik olukord bussiga mängiti maha stuudio enda bussi kasutades.”

Mehekogemus “naftabaasist”

Aga heinakuhjast pidi Erich toestatud tsikliga ise hakkama välja sõitma.

“Mõlemal pool olid mul julgestuseks kaks poissi,” meenutab ta. “Ma olekski sealt välja tulnud, aga niipea kui rattaga vingerdama hakkasin, kargasid poisid kohe ligi. Meie ees seisis operaator kaameraga.

Üks poiss haaras kogemata gaasi käepidemest ning sõitsin operaatorile otsa. Statiiv puruks, operaatoril kulm lõhki! Tagavarastatiivi aga polnud. Kuni see Tallinnast kohale toimetati, läks jälle nädal mööda.”

Kaasnäitlejaist jäi Erichile kõige enam meelde Peeter Šmakov (hilisema nimega Kard).

“Tol ajal ma juba teadsin, mis on alkohol. Ka suitsu olin salaja nurga taga teinud. Käisime naftabaasiks kutsutud paigast õlut toomas. Seal peeti maha ka suuri pidusid. Kord läksime koos minu dublandi, Valla-nimelise pika poisiga sinna. Täiskasvanud mehed rüüpasid Ahoi nime kandvat populaarset likööri.

Loe veel

Pudel käis ringi ja meile pakuti ka. Eks ma siis võtsin lonksukese. Šmakov käratas: “Poisid, mis kuradi viinavõtmine see on, vaat nii tuleb võtta! Ja lasi kulinal. Ma proovisin ka. Nii kui pudeli suu peale sain ja korralikult võtta püüdsin, tuli kõik kiirkorras väljas... Koos sellega kadus ka igasugune isu meest mängida.”

Filmi staari Terje Luigega oli Erichil vähe kokkupuuteid. “Ükskord me elus siiski kokku saime. Terje tuli töö asjus Moskvast siia, mina sõitsin tookord Inturisti bussiga. Noh, telliti siis buss. Ning juhiks juhtusin olema mina. Lõpuks ei pidanud vastu ja ütlesin Terjele: “Kas sa mind ära ei tunne, oleme koos ju filmi teinud! Siis kallistasime ning meil mõlemal tuli vesi silma.”

Kui “Vallatud kurvid” 1959. aasta detsembris valmis sai, kutsuti Erichit kodukoolis ehk Tallinna 20. keskkoolis ühte ja teise klassi asjast rääkima. Ise nägi ta end suurel ekraanil vastvalminud kinos Kosmos.

“Käisin end imetlemas vist korda kümme järgemööda. Ja alati, kui seda filmi telekas näidati, olen ka vaadanud.”

150 rubla ja laualamp

Filmitegemise eest määrati Erichile honorariks 150 rubla.

“Minu ema kuupalk oli näiteks 36 rubla. Tahtsin endale kangesti uut laualampi, eks ma siis selle ostsin ka. Rohkemat ei mäleta küll. Raha andsin muidugi viimse rublani ema kätte.”

Pärast “Vallatutes kurvides” mängimist esines Erich paljudes laste kuuldemängudes, kus Salme Reek oli lavastajaks.

“Seal oli alati platsis ka Salme Reegi õepoeg Juhan Paadam. Neid kuuldemänge oli kümmekond kokku küll.”

1960. aasta suvel pidi Erich “üle elama” ka maailma esimese panoraamfilmi “Ohtlikud kurvid” võtted.

“Selles muudeti stsenaariumi ja kostüümid olid kuidagi venepärased. Edaspidi mängisin veel mitmes filmis, aga üksnes massistseenides. Tirisin sinna kaasa ka oma tänava poisid.”

Hiljem sai Erichil näitlemise isu otsa.

“Bruno Lukk tahtis mind saata Leningradi pillimängu õppima. Pidin pilli harjutama vähemalt tunnikese iga päev. Aga kus mul siis selleks enam aega, hädasti oli tarvis tantsupidudel käia.”

Poolelijäänud teid Erich ei kahetse.

“Autojuhiamet langes absoluutselt kokku sellega, mis ma elus teha igatsesin. Autojuhina olin ikka tehtud poiss. Ja see töö meeldis mulle hirmsasti.

Bussipargis tegin juhuvedusid. Võtsin tavaliselt pilli ka kaasa. Sõitsin rahvaga ringi, ja niipea, kui pilliloo lahti lõin, oli kogu see seltskond nagu üks.”

Bussijuhiametit peab Erich Kruuk tänaseni, vedades ühissõidukeid eelistavaid pealinlasi piki Tallinna närvilisi tänavaid.

Veel kord motika selga

Minevikku meenutame läbi tuisuse ja valusvalge Eestimaa Mahtra poole sõites – külla Erichi
filmikaaslasele Terje Luigele. Meie eesmärk on panna nad veel üks kord, pool sajandit hiljem, taas mootorratta selga istuma.

Väikese imena leiame Mahtrast mehe nimega Hain Lobjak, kellel kuuri all just sama marki motikas IŽ-56 seismas. Nõnda saabki tehtud ajalooline foto. Küll teisel ajal, sootuks teistes tingimustes, ent samade inimestega.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat lihtsamatest ehitustöödest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare