Rongiülem kapten Eduard Neps tähendas selle peale, et Riiat ei tohiks küll ilma võitluseta jätta vaenlase kätte. Soomusrong sõitiski edasi — Riiga.

Jõudsime 10. okt hommikul enne valget Riia peajaama rajooni, ilma et oleksime puutunud kokku vaenlasega.

Rongi luurajatekomando ülemana läksin Düüna äärde suure raudteesilla juurde. Vaenlast polnud näha siinpool Düüna jõge ega ka sillal. Varsti jõudis silla juure ka valvetõke rongi dessantpataljonist.

Soomusrongi patarei asus pommitama vaenlase eelosi, kes olid teisel pool Düüna jõge. Algas vastastikune tulistamine suurtükkidest ja kuulipildujatest. Varsti hakkas jõe kaldale, lähedaloleva puusilla kaitseks, kogunema ka Läti sõjamehi — pidid olema üliõpilased ja ohvitserid.

Lätlaste lahkus

Eesti soomusrongide Riiga jõudmise järel olid Riia läti rahvusest kodanikud meie soomusronglaste vastu vägagi lahked. Ka leidus ajakirjanduses isegi eestikeelseid tervitusi meile.

Olen tol puhul oma päevikusse märkinud muuseas: “Kord ometi on lätlased meie vastu lahked. Isegi tänutundmust võib märgata, sest see on kindel, et nemad ei oleks Riiga kaitsta jõudnud!”

See oli vist teisel või kolmandal Riias viibimise päeval, kui jalutasin kaasvõitlejaga linnas. Ärevus siinpool Düünat oli juba kaunis vaibunud — usuti, et bermontlasi ei lasta üle jõe.

Kesklinna rajoonis pöördus viisakalt meie poole üks läti noormees ja palus, et astuksime samas lähedalolevasse majja keha kinnitama. Leidsime ees teisigi meie soomusronglasi, kes olid samal viisil sattunud sinna.

Paluti istuda lauda ja nägusad ning nobedad läti neiud tõid meile kiiresti kohvi, võileibu ja mitmesuguseid maiustusi ning jäid ise lahkesti juttu vestma.

Selgus, et meie kostitajad olid ühe keskkooli lõpuklassi õpilased, kes mingi seltskondliku organisatsiooni ainelisel toetusel olid organiseerinud eesti sõjameeste toitlustamise.

Sõjaolukord, eriti veel linnas, toob endaga paratamatult kaasa mitmesuguseid korrarikkumisi.

Levinumaks paheks on “soomuse” tegemine suurtükimürskudest purustatud või ka omanike poolt maha jäetud äridest.

See nähe teataval määral leidis aset ka Bermondti sõjas Riias. Juba Riiga jõudmise päeva lõuna ajal, mil veidi vaibus vastastikune pommitamine üle jõe, tekkis raudteesilla juures olevale meie valvetõkke meeskonnale marmelaadi, muid maiustusepakke ja ka peenviina pudeleid. Neid tõid Läti sõdurid purukslastud Düüna-äärsetest äridest meie sõdureile külakostiks.

Kiusatus kasvas ka meie sõdurites, nii et üksikud ei suutnud end valitseda. Et “soomuse” tegemine purustatud äridest ei leviks ka meie sõdurite keskel, selleks soomusrongi Kapten Irv ohvitserid tulid kokku oma rongi kasiinovagunisse nõupidamisele, et leida abinõusid levida võivale pahele.

Soomust ei tee!

Otsustati teha kõik mis võimalik, et vältida “soomuse” tegemist meie sõdurite poolt. Ühtlasi otsustasime järjekorras teostada patrullkäike, et takistada linnas igasugust omavoli.

On meeles pilt järjekordselt ringkäigult korrapidajana. Kaasas olid mul allohvitser ja sõdur.

Kogu kesklinna rajoonis polnud märgata midagi korravastast. Rahvast oli tänavail kaunis vähe. Jõudnud vaenlase mürskudest purustatud majade piirkonda, nägime ühest purustatud akendega alumise korra äriruumist väljuvat veidi alkoholi maitsnud lätlast pakkide ja pudelitega süles.

Kui lätlane meid märkas, läks ta nägu naerule ning ta tuli meile hõiskamisega vastu ja pakkus sülesolevaid pakke ja pudeleid.

Ühtlasi lätlane kutsus meid poodi, kust ta parajasti tuli. Jätsime lahke pakkumise ja kutsumise muidugi tähele panemata.

Vastuoksa, ma käsutasin, käega näidates, lätlase poodi tagasi, sundides ta viima pakid ja pudelid tagasi. Seejuures panin tähele lätlase imestunud ilmet, et eestlased ei hooli isegi võõras linnas “soomuse” tegemisest.

13. oktoobril meie tulistamine vaenlase poolt nõrgenes tunduvalt. Tekkis kahtlus, kas bermontlased pole asunud oma jõude ilma erilise surveta tagasi tõmbama. Luurajaile tehti ülesandeks öösi seda selgitada.

Ülesanne oli kaunis riskantne, kuna läheneda vastasele oli võimalik vaid umbes 3/4 km pikka silda mööda.

Läti sõjavägede staabist tuli minuga kaasa läti kapten, kes näis olevat vana lahingmees maailmasõjaaegsest Läti kütipolgust. Kui oli jõutud umbes kolmveerand sillast ära käia, avas vaenlane äkki kuulipildujatule piki silda.

Bermondti mehed olid kaevunud maasse teisel pool silla otsas ja meil polnud lootust neid sealt välja lüüa rünnakuga.

See ei kuulunudki esialgu meie ülesandesse. Luurajate esimene mure oli, kuidas pääseda kaotusteta tagasi oma kaldale.

See polnud kerge. Tuli kasutada silla kandetalade laiu servi, et nende peal, all sügavuses haigutava jõe kohal turnides liikuda tagasi, leides osaliseltki varju vaenlase kuulide eest. Tagasitulek siiski õnnestus: ainult üks mees sai kergesti haavata.

Saabus hommikune aovalgus. Silla juurde jõudis ka meie rongi löögiosa. Väikse peatuse järele ta sõitis sillale. See oli kaugem punkt Läti territooriumil, kuhu Eesti soomusrong jõudnud.

Algas äge suurtükituli. Meie rong oli sunnitud tagasi tõmbuma. Vaenlase mürsud rikkusid mehhanismi, millega elektrijõul oli võimalik meiepoolse sillaosa ülestõstmine. Surma sai reamees Hendrik Kull ja haavata vanem­allohvitser August Raudsepp.

Mürsk langes…

Päevad möödusid Riias kiiresti. Rongi patarei pommitas aeg-ajalt vastase asukohti.

Eriti huvitavat pilti pakkus öine pommitamine. Kui mürsk lõhkes teisel pool jõge mõnes majas, lõid hetkeks valgeks kõik maja aknad. Kuid ka vaenlase suurtükivägi ei maganud. Ta pommitas intensiivselt ja tihti päris tabavalt.

Suuremaid kaotusi tekitas meile aga vastase raskekaliibriline suurtükimürsk, mis langes soomusrongi Kapten Irv kõrvale 18. oktoobril pärast lõunat. Esialgu mürsud langesid rongist veidi eemale. Läksin kupeest välja vaguni koridori, et aknast jälgida, kuhu langevad mürsud.

Varsti kuulsin suurekaliibrilise mürsu jämedatoonilist vuhinat, mis püsis nagu ühel kohal. Kõrv oli mürsulennu kuulmisega niivõrd harjunud, et tundsin eksimatult — mürsk langeb otse siia. Sekund tundus pikana. Siis kõlas õhkuvapustav prahvatus…

Mürsu kildudest läbistati vagun, milles seisin. Õhusurvest ja mürsu kildudest paisati vaguni aknaruudud sisse. Mu ümbrus oli täis prahti ja klaasikilde. Tundsin valu õlas ja säärel. Kuub oli õla kohalt rebitud puruks. Haavast nirises kleepuvat verd.

Vaatasin maha ja nägin oma jalge juures prahi ja klaasikildude seas juuksetutti. Kummardusin ning tõstsin juuksetuti üles, see oli kolmnurkse peanahatüki küljes. Peanaha alumisel küljel ripnes tükk soojast verelõhnast auravaid ajusid.

Mäletan, et ripnevat ajutükki vaadates sosistasin: “See mees on läinud!” Nii see enesestmõistetavalt oligi. Juuksed peanahaga olid velsker Johan Petersoni omad, keda hetk varem alles nägin jalutamas vaguni kõrval.

Surma sai veel reamees Eduard Sommer ja surmavalt haavata (surid haiglas) reamees Tõnis Kalam ning reamees Aleksander Kaunis. Haavata said aga rongiülem kapten E. Neps, lipnik Gustav Parts, veltveebel Voldemar Teras ja reamees Paul Parv.


Vabadussõda vältas 1918. aasta 28. novembrist 1920. aasta 3. jaanuarini.
Paul Villemi mälestused, mis on avaldatud trükises Vabadussõja Tähistel (1937, nr 10) pealkirja all “Võitlustes Bermondti vastu”, käsitlevad aega, kui Eesti soomusrongid Riiga, Pavel Bermondt-Avalovi juhitud väesalga vastu suundusid.

1897. aastal Võrumaal sündinud ja 1942. aastal vangilaagris surnud Paul Aleksander Villemi tõusis auastmelt kolonelleitnandiks.