Sõjajutt: püssikuul viis ära saapakontsa

 (2)
Sõjajutt: püssikuul viis ära saapakontsa
Eesti Filmiarhiiv---

Vabadussõja jaanipäevaeelsed lahingud Lätis kestsid pea vaheajata südaööst hilisõhtuni, mehed olid jalul ja võitlusvalmis 24 tundi järjest.

1919. aasta 21. juuni varahommikul asume soomusrongi nr 3 dessantpataljoni rooduga Udra külast põhja poole kõrgesse metsatukka, kust saame tulega katta maa-ala raudteesillast peaaegu Koivani.

Vaenlase suurtükituli jälgib meid pidevalt. Tabamused on head. Õnneks meil kaotusi ei ole. Imelikul kombel ei näe meie ühtegi sakslast, nad varjuvad hästi – suurtükid aga peavad asuma kohe teispool Raunat, sest kärgatavad otse nina all.

Kuul viis saapakontsa

Rauna teisel kaldal ilmub kümmekond Saksa ratsanikku. Tuli peale! Kaks langevad hobuse seljast! Teised põgenevad.

Nüüd kuuleme ka oma soomusrongi suurtükke tulistavat. Mürsud langevad Rauna jõe taha. Vaenlane viib oma tule meilt soomusrongile üle.

Kell on 6.00. Dessantpataljon – 120 tääki – asub kaitsepositsioonil maantee ääres. Kolm roodu on ida pool Lindenhofi mõisamaantee ääres, Udra külas on luurajate salk. Nii surume maha sakslaste rünnaku lõunast. Sakslased on vaprad sõdurid peale tungima, tulevad püsti ahelikus. Üksteise järel langevad nad meie tule all – ikka ei peatu! Üksikud jõuavad 100 meetrini. Rünnak aga vaibub meie tules.

Kell on 8.45. Meie rindel on rahulik. Landeswehri pataljon on asunud Lindenhofi mõisa. Dessantpataljoni ülem leitnant Asmus võttis mind kaasa maastikuluurele ida suunas, kus naabrina oli asunud Läti polk.

Üle maantee Läti polgu positsioonil leiame mahajäetud padrunikaariku. Hobuste rakendusrihmad on noaga läbi lõigatud – nähtavasti oli kiire taandumine.

Väljunud metsast Udra küla suunas, silmame raudteel ootamatult vaenlase soomusrongi. Ründame seda viiekesi – leitnant Asmus, nooremallohvitser Otto Raun, reamees Teder, õppursõdur Mägraken ja mina. Meil on üks kergekuulipilduja.

Soomusrongi saadab lennuk. Lennuk annab raketi ja pöördub tagasi. Soomusrong tulistab suurtükist ette ja raskekuulipildujast meid. Jõuame aga raudtee muldkeha lähedal soomusrongi raskekuulipilduja tule surnud nurka. Metsa vahelt väljub meie soomusrong, vastane taandub kiirelt, saades sealjuures pihta meie suurtükist.

Auru- ja tolmupilvedes kaob vaenlase soomusrong üle Rauna jõe. Selja tagant rukkipõllult saame vastaselt püssituld.

Vaenlane on jõudnud igale poole. Nüüd on ta isegi meie viisiku ja metsaservas oleva aheliku vahel. Lendan istukile – Saksa püssikuul viis ära minu saapakontsa. Jalg on siiski puutumata.

Ees ootab Riia

Loode jaamas tõrjuvad kirjutajad, kokad, päevnikud, majandusülem, aidamehed ja muud rivitud sangarid Lindenhofi mõisast peale tungivat vaenlast. Soomusrong tõmbub tagasi ja surub raskekuulipildujatulega vaenlase mõisat.

Läti patarei toetab aktsiooni oma tulega põhja poolt Loode jaama. Tähelepanuväärt juht see läti patareiülem. Jäi paigale pärast Võnnu polgu taandumist, tulistas ründavaid sakslasi kartetšiga ja tõi taandudes kogu laskemoona kaasa.

Raudtee lähedasel positsioonil oli Läti patarei kuni kuperjanovlaste päralejõudmiseni kell 10.40 jalaväe katteta ja hoidis Saksa pataljoni Lindenhofis kinni.

Kell on 11.00. Põhja pool Loode jaama käib äge lahing. Kes seal lööb, ei tea. Meie ahelikku tuleb üks kuperjanovlane – noobel poiss. Saksa mundrist tehtud vorm seljas, Saksa kiiver peas. Kiivril on kolm konti – peale maalitud väeosamärk. Küsib, kus on sakslased.

Näitan käega kolme ilmakaarde. “Mina kõmmutan paar tükki maha!” Tahab üle maantee minna. Peatan teda ja seletan, et vaja on ettevaatust, püsti seista üldse ei tohi. Poiss naerab, jookseb üle maantee metsa. Minut hiljem roomab tagasi, käsi läbi lastud. Vannub – nüüd jäävat ilma soomusest Riias.

Lennuk toodi alla

Kell on 16.00. Rindel muutuseta. Dessantpataljoni ülem hoiab meid paigal, sest oleme teistest eespool. Sakslased olevat vasakul meie selja taga. Loode jaama juurest tungivad Kuperjanovi partisanid Lindenhofi mõisa peale. Edasijõudmine areneb visalt. Tulevahetus on tugev.

Loe veel

Kell on 18.00. Partisanidel on edu, juba lähenevad. Mõisa kohal tiirleb Saksa lennuk. Püssitulega tuuakse see alla. Lennuki langemine toob elevust. Partisanid viivad oma ahelikke veel edasi. Sakslastel on jäänud ahelikku üks suurtükk. Loode jaama juurest hoitakse suurtükimeeskond püssi- ja raskekuulipildujatulega maas. Meeskond on eeskujulik. Üks tõuseb – jookseb suurtüki juurde, avab luku. Ka meie avame tule suurtükile.

Suurtükimees langeb – teine jookseb juurde, lükkab laengu torru, suleb luku ja langeb. Kolmas jookseb suurtüki juurde, päästab lasu – ja langeb. Loen niiviisi 8 meest langevat.

Meil on ahelikus uued külalised – soomusrongi Kapten Irv mehed lipnik Künnapuu juhatusel. Tahavad näidata, kuidas sõditakse. Suurtükk tuleb ära võtta. Lipnik Künnapuu 20meheline salk kaob maantee taha metsa.

Küll meie oskame ka seda suurtükki võtta, meil on aga käsk jääda paigale. Lipnik Künnapuu mehed tulevad tagasi minuti 10 pärast, kusjuures salga juht ja mitu meest on langenud. Suurtükk aga tulistab edasi.

Kell 20.30 on Kuperjanovi partisanid vallutanud Lindenhofi mõisa, lennuki ja suurtüki, on purustanud vastase pataljoni. Käsk on minna edasi algpositsioonidele Rauna jõe joonele.

Raudtee veeres on kokkupõrge sakslastega. Ründame pimedas – sakslased taanduvad. Rünnakul kaotame nooremallohvitser Otto Rauni, õppursõdur Ernst Mägrakeni, reamees Otto Kuusiku ja Adu Katvelli.

E. P.

Vastupealetung algas 22. juunil. Lahingus Võnnu all (Cēsise lähistel Põhja-Lätis) purustasid Eesti–Läti väed vaenlase 23. juunil – päeval, millest sai Eesti Vabariigi võidupüha.

1919. aasta 21. juuni sündmusi meenutas ajakirjas Sõdur pealkirja all “Mida nägin ja tegin Loode lahingus” sõjamees E. P. Mõningatel andmetel varjub nende initsiaalide taga Erik Peebus, kuid see pole päris kindel.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare