SÕJAJUTT: Väsimus muutis kuulide suhtes ükskõikseks
1919. aasta juulis Pihkva rindel olid Eesti sõjamehed väsimusest kohati kuulide suhteski ükskõiksed. Mehed elavnesid aga uudise peale, et appi tuleb soomusrong –
nad rõõmustasid kui lapsed…
Liikusime Sajevo külla. Üksikmehe ja paiguti mitme mehe jaoks kaevatud kaevikud, ees ühekordne traataed, looklesid küla ja jõe vahel. Vasakul olid ainult ühemehe pesad, mida ümbritses mehekõrgune rukis ja mille ees puudus traataed.
Teisel pool jõge pidi asuma vaenlane. Kus ja kui kaugel – seda ei teatud. Aeg-ajalt olevat ta teinud katseid peale tungida, kuid löödud alati tagasi, ilma et ta jõest oleks üle pääsenud.
Asusime vahetusele. Mehed liikusid küürakil vasakule. Otsekui maa alt kerkisid inimkogud – tolmustena, poristena, räbalates sinelites või erakuubedes, paljud ka paljajalu.
Nad olid algul tuimad, kuid elavnesid vahetusest silmnähtavalt. Püsse kramplikult käes hoides andsid nad ruumi värsketele ja puhanutele meestele. Kitsad kaevikud kubisesid meestest: anti üle automaatpüsse, selgitati eritingimusi, vaenlase võimalikke peidukohti ja oletatavaid ründamise suundi.
Taganemine
Korraga ta-ta-ta põlismetsast teiselt poolt jõge. Vaenlane oli nähtavasti kogu aeg takistamatult jälginud meie tegevust ja algas pealetungi meile segases olukorras – vahetuse ajal.
Varsti jooksid juba ka hallid kogud vasakult põlismetsast jõe poole. Lisaks püssi- ja kuulipildujatulele hakkasid nüüd õhku lainetama panema rasked mürsud, mida paiskasid raudteesillale lähedale sõitnud vaenlase soomusrongi kahurid.
Trahh... lõhkes hästitabav granaat tühjas elamus meie selja taga, paisates õlgkatuse segamini, purustades aknaklaasid ja loopides uksed-aknad tänavale. Teine mürsk süütas purustatud maja.
Üks mullasammas kerkis meie kaeviku ees ja teine otse kaevikust, milles keerlesid mingisugused mustad tükid – inimliha… Mürsk oli automaadimehe kiskunud tükkideks, haavanud padrunite kätteandjat ja purustanud automaatpüssi.
Taganesime külast – sellest põrgust – välja üle põldude, läbi rukki, võttes kaasa kõik oma varustuse. Metsaserval peatusime, oodates ja aidates haavatuid, kes tulid komberdades, enamikus oma jalul; vaid mõnda tassisid sanitarid.
Jõudsime soomusrongi juurde, mis oli tagapool valvekorral. Kohendusime ja kogusime mehed kokku. Paljud puudusid. Mõned olid läinud igavikku, mõned teadmata kadunud, paljud haavatud vingerdasid valu käes.
Meeste meeleolu oli kaotuse tõttu rusutud, närvid pinevil. Oldi kärsitud ja üksteise vastu jämedad.
Pärastlõunal tuli teade, et läheme Sajevo küla tagasi võtma ja et meid tuleb selles abistama soomusrongi dessant. Soomusrong lubas liinile sõita ligemale ja kaitsta meid punaste soomusrongi tule eest. Meeste meeleolu tõusis järsku – rõõmustasid kui lapsed… Usk soomusrongi meeste võimeisse oli suur!
Ülevas meeleolus korraldusime ja liikusime paremal pool raudteed, mööda heinamaad, küla poole. Juba paistis tuttav maastik: vasakul võsastik ja külaeelne mets, keskel lage heinamaa ja paremal jälle mets.
Punased avasid hõredavõitu tule, mis kauge maa peale oli mittetabav. Pidasime paremaks kalduda metsaserva, paremale, et haarata vaenlase tiibu.
Punased avasid meile nüüd aga sarnase marutule, et hakkas õudne. “Siin metsas tapavad nad meid kõiki maha,” mõtlesin.
Oli jälle haavatuid. Ka meie veltveebel, tore Saaremaa poiss, sai surmava kuuli kõhtu.
Sain käsu võtta viis vabatahtlikku ja automaadi ning tungida üle lagendiku punastele teise tiiva peale. Raske südamega läksime käsku täitma, teades ülesande raskust. Lohutas vaid teadmine – vast suudame kergendada teiste olukorda.
Pealetung
Liikusime lühikeste järkjooksudega kui unenäos, tõeliste automaatidena ühe mätta tagant teise taha.
Meie ümber kees kui pudrupada. Kuule tuli rahena. Olime jäänud nende vastu aga juba kuidagi ükskõikseks. Imestasime isegi, et järkjooksudel suutsime endid ikka üles ajada. Olime tuimad. Kõik mõtted olid sihitud ühte punkti, kuhu pidime jõudma, maksku mis maksab.
Nägin kaaslaste ärevusest moondunud nägusid, nende mehaanilisi hüppeid ja tulistamisi. Kuulsin oma südant jooksust ja ärevusest taguvat kui haamriga.
Siis tuli jäi hõredamaks. Vasakult metsaservast olid punased tõmbunud külla tagasi. Tormasime küla taha rukkisse ja avasime punastele otse põrguliku tule.
Punased ei kannatanud risttuld välja ja taandusid segaduses külast välja.
Tormasime külla, kus vedeles rohkesti punaste püsse, padruneid ja muud varustust. Ühest keldrist ronisid välja mitu kahvatu näoga punast, viskasid püssid maha ja tõstsid käed üles. Esimene paluv lause oli: “Ärge laske maha! Oleme mobiliseeritud!”
Üldse saime 20 vangi, kellest 10 oli eesti kommunisti. Saime ka palju sõjasaaki. Meie mehed olid suures võidujoovastuses läinud üle jõe punastele järele. Oli suur tegemine neid sealt tagasi saada.
