Sõjasangarite mälestusmärke kerkis nagu seeni
Peaminister Ants Piip kinnitas 1. novembril 1920: “On kindel, et seltskond Vabadussõjas langenud kangelaste mälestust unustada ei lase, varsti siin Kalevilinnas natsionaalsammast püstitades – või teisiti.”
Alustati kohe. Tolsamal novembrikuul kutsuti ellu “Ühistöö algatusel Eesti Vabadussõjas langenud kangelaste mälestamise komitee”. Sellest pidi kujunema ülemaaline keskorganisatsioon, et koordineerida riigiasutuste, omavalitsuste, seltside-ühenduste ning üksikisikute tegevust.
Raske tee sambani
Mitmeaastase tegutsemise järel oli tulemusi napilt. 1924 rääkis poliitik Ado Anderkopp parlamendi kõnetoolis kurvastusega, et see “kõigerikkam, kõigejõukam ja kõigeintelligentsem” Tallinn ei taha kuidagi jõuda suure mälestussambani.
Ent Ants Piibul oli ikkagi õigus. Juba 16. mail 1921 õnnistati Harjumaal Kuusalu kalmistul sisse esimene kohalik mälestussammas. Järgmise kahe aastakümnega avati Eesti linnades ja valdades üle saja Vabadussõja mälestusmärgi.
Seega püüdis igaüks, kas linn, vald või kirikukogudus, ikka ise jäädvustada oma langenute mälestust. Ehk on see üks näide eestlaste paljuräägitud individualismist. Pigem ka austus langenute ees ning tahtmine väärtustada oma kodupaika. Ilmselt peeti “oma” mälestusmärki tähtsamaks kui suurt, riigivõimu toel pealinna rajatavat mälestussammast.
Juba 1920. aastal hakati oma vabadussamba jaoks raha koguma Viru-Jaagupis, tegevust alustasid mälestusmärgi rajamise komiteed Narvas, Viljandis ning Vändras.
3. jaanuaril 1921, pärast Vabadussõja relvarahu esmakordset tähistamist kolmeminutilise mälestusseisakuga, asutati Virumaal Tudulinnas mälestussamba püstitamise komitee. Samal päeval korraldati Kadrinas korjandus ehitamisel oleva mälestussamba kulude
katteks.
Esimesena jõuti tulemuseni Kuusalus, suuresti tänu kohaliku kirikuõpetaja Ralf Lutheri eestvedamisele. Tema initsiatiivil asutati koguduse koosolekul komitee samba püstitamiseks
2. aprillil 1921.
Aga pool aastat varem, 5. novembril 1920, oli Luther koos paari koguduse juhtkonna tegelasega andnud tellimuse Aleksander Eduard Jürgensi kivitööstusele Tallinnas.
Võib arvata, et samba kavand sai Ralf Lutheril valmis veelgi varem. Igatahes augustis 1920 alustas viiemeheline töömeeste brigaad kalmistul sambaga seonduvaid ehitustöid, mis viidi lõpule järgmise aasta mai alguspäevil.
Kuusalu mälestussamba materjali, ehitustööde ning püstitamise raha – 119 902 marka – koguti annetustena. Sellest 105 000 marka kulus sambale, mis paiknes kalmistul jutluseplatsil.
4,26 meetri kõrgune Vabadussõja mälestussammas kujutas kaheosalisele soklile asetatud obeliski, mille ülemine ots oli raiutud püramiidikujuliseks. Sokli alumine osa valmistati Soomest Hyvinkäält toodud hallist graniidist, ülemine aga poleeritud Rootsi (Uddevalla) graniidist. Samba osad, kokku 3520 kg, veeti hobuvankritega pealinnast Kuusallu (ca 44 km).
Väikseid ja suuremaid
Mälestusmärgi esiküljelt võis lugeda ka 1921. aasta eesti keele nõuetele mitte vastanud teksti: “Kuusalu / kogudus / mäletab tänuga oma pojad / kes suurel wõitluse ajal / oma elu jätsid / Eesti kodu kaitseks.”
Ning selle all: “Kuida on wägewad langenud / kesktapluses ’Oh mu wend Jonathan / mul on kahju sinust ’2 Sam 125.”
Omakorda selle all soklil paiknes tekst: “Eesti Wabaduse sõjas / 1918–1920 langesid” ning 12 sõduri nimed. Kolmel ülejäänud sokli küljel leidus tekst – “Suures maailma sõjas / 1914–1918 / said surma” ning kokku 53 nime.
Väljend “Eesti Wabaduse sõda” oli 1920. aastate algul väga levinud, aegamööda muutus see suupärasemaks Vabadussõjaks. Mitmed konarlikud väljendid aga tekkisid kirikuõpetaja Lutheri keeleoskamatusest.
Mälestussammas oli kaks järgmist aastakümmet Kuusalu koguduse nõukogu hoole all.
Jaanipäeval, 24. juunil 1921 avati tundmatuks jäänud eesti sõdurite haual Viljandimaal Helme kalmistul tagasihoidlik mälestusrist Roobe lahingus langenud sõjameestele.
Veel avati 1921. aasta septembris suurejooneline mälestussammas Narvas Siivertsi sõdurite kalmistul. Kavandi valmistas nimekas tartlasest skulptor Voldemar Melnik (Mellik). Ning 1921. aastasse jäi veel väikse sambataolise mälestuskivi paigaldamine Võrumaal Rõuges.
Pikali olnud raudkivi leidis 1955. aastal juhuslikult arheoloog Kaupo Deemant ning selle juures tehti veidi hiljem mõned fotod. Seejärel tassiti mälestusmärk sõjaaegsesse kaevikusse ning kaeti okstega.
Aastakümneid hiljem, uuel ärkamisajal, käis Deemant mälestusmärki otsimas, ent vanad orientiirid olid kadunud ning 70–80 cm kõrgust kivi enam ei leitud. Nüüdseks puhkavad kõik kolm teadjameest juba ammugi mulla all.
1922. aastal toimusid pidulikud avatseremooniad Vändras, Pärnus, Maarja-Magdaleenas ning Pärnu-Jaagupis.
Omal moel peegeldab Kuusalu vabadussamba järgnev saatus Eesti ajalugu ning kümnete ning kümnete Vabadussõja mälestusmärkide lugu.
Kõigepealt juulis 1941, pärast NSV Liidu–Saksamaa sõja puhkemist, toimus Eesti NSVs ulatuslik Vabadussõja mälestussammaste rüüstamise laine.
Nii lõhuti 2. juulil osaliselt ka Kuusalu mälestusmärk kohalike nõukogude aktivistide ning punaväelaste jõuga. See toimus õige lihtsalt – sammas tõmmati traktoriga aluselt maha ning kaevati maa sisse.
Kus tegijaid, seal nägijaid! 10. augustil 1942 toimus samba taasavamine. Maast välja kaevatud sammas asetati tagasi oma kohale ning Tallinnast pärit kiviraidur parandas vigastused, mis olid lõhkumistööga tekkinud.
1945. aastal, jällegi Eesti NSV ajal, kõlasid kohapeal taas hääled “klassisõja” vaenuliku mälestusmärgi purustamiseks. Siiski suutis Kuusalu valla täitevkomitee saavutada leppe, et mälestusmärk jääb küll püsti ning oma kohale, ent sealt tuleb välja raiuda “klassisõjaga” seonduvad tekstid.
“Pooltummana” elas Kuusalu kalmistul see mälestussammas üle pikad Eesti NSV aastakümned. Märksa parem saatus kui neil sammastel, mis täielikult lõhuti.
Pidulik taasavamine
Laulva revolutsiooni tuhinas 1988. aastal ennistati tänavanimesid, seltse-korporatsioone ning Vabadussõja mälestusmärke. Kuusalus võtsid oma samba ennistamise ette Eestimaa Rahvarinde kohalik tugirühm ning Kuusalu Muinsuskaitse Selts. Restaureerimistöö tegid kiviraidur Heino Kuura ning restauraator Arno Pajupuu.
Kuusalu mälestussamba pidulik taasavamine toimus 26. novembril 1988. Ajajärgule omaselt toimus üritus väga emotsionaalselt ning üsna pikkade kõnedega. Samba pühitses sisse ELK Kuusalu koguduse õpetaja Endel Kuulpak.
Arvestades aga vahepealseid ajalootorme, raiuti taasavatud mälestussambale veel lisatekst: “Püstitatud 1921 / Purustatud 1941 / Taasavatud 1942 / Vabadussõjas langenute / nimed maha raiutud 1945 / Restaureeritud 1988 / Heino Kuura / Lõpetas Arno Pajupuu.”
Kõik on selge ning arusaadav. Ning arvestades vahepeal tehtud tööd inimkaotuste väljaselgitamisel, on nüüd sellel sambal 60 I maailmasõjas ning Eesti Vabadussõjas hukkunud kuusalulase nimed.
