Sõnumeid biitlite paralleeluniversumist
Paul McCartney on viimase viiekümne aasta üks olulisem muusik. Alati on ta olnud veidi liiga korralik, noh, ta ei surnud noorelt, teda ei lastud maha (ei ärritanud kedagi piisavalt), ta elas oma naisega tolle surmani, ta kaitseb loomi ja sööb taimi, ta on löödud rüütliks, esineb kuninganna pidustustel ja olümpiamängudel. Ja ta laulab uuel plaadil oma vanemate põlvkonna lemmiklaule...
Õrn ja lüüriline
Tänavu ilmunud “Kisses on the bottom” on pilk tagasi 1950ndate Elvise-eelsele popmuusikale, sekka mõni McCartney enda samas stiilis laul. Ta ümiseb siin õrnasti, laulab nagu mõni vanakooli džässimees.
Pea kõikides lugudes toetab teda Diana Krall – tänapäevase džässmuusika üks põnevam lembelaulik ning imeline pianist (siin klaverit mängibki).
Nii et kui McCartney viimased plaadid on olnud oma loomult pigem rokk, siis see siin on õrn ja lüüriline, mõne jaoks vast liigagi ilus – need lood voolavad nagu värskelt nõrutatud mesi.
Üksikutes lugudes löövad kaasa ka Eric Clapton ja Stevie Wonder, rääkimata teistest tippmuusikutest, kes rohkem džässimeestele tuttavad.
Üsna samal ajal ilmus uues kuues ka McCartney esimene biitlite-järgne album “RAM” (1971), mis tehtud koos Linda McCartneyga. Sellest on 41 aastat! Kõik McCartneyle omane on siin olemas.
On veel selge biitlite viimaste aastate käekiri (mõnest laulust kumab aimamisi John Lennoni teravust/mõju), samas kõik hipiajastu kellad ja viled, ümisemine-leelotamine ja absurdikujundid laulutekstides. Igikestev armastus.
Aga ka siin on mõneski laulus aimata igatsust vana, lüürilise, puhta popmuusika järele – sest ühtpidi oli lillelaste ajastu lõppemas, küüniline ilmapilt võitmas, teisalt, igatsust ilu järgi see ei kustutanud. Muidugi pole McCartneys Lennoni tolle aja prohveti ja poliitiku hoiakut, seda torkevalmidust.
See polnud tema roll. McCartney poseerib fotodel oma maakodus, naise, laste ja lammastega – seda kumab läbi ka muusikast. Isegi kui ta mõnikord teeb poliitilise sammukese (seda ka pigem üldisele valgustatusele ja isemõtlemisele kutsudes).
Üks mu sõber armastab maailma muusikuid jagada Morrisonideks ja Claptoniteks, suure egoga megastaarideks-mürgeldajateks ning tasasteks, aga võimsateks loojateks, kes oma rada tallavad, mitte maailmale uusi pinnavorme anda ei püüa. McCartney on kuskil sääl nende kahe loojatüübi vahel, aga selgelt Claptoni poole kaldu. Elus õnneks mõlemad.
Ütleme ausalt, Morrisonidel on raske tänapäeval plaadilepingutki saada, keegi ei jaksa nendega enam töötada (see ei tasu vaeva ära, ei ole tulus, risk on liiga suur). Millest on ka kahju.
Samas, eks Lennonid-Morrisonid kannavad oma taaka ise, teevad seda enamasti sirge selja ja sihiga (ja vahel veidi viltuse silma või ninaga).
Claptoni sõber oli ka George Harrison, kes kirjutas juba biitlite repertuaari imelisi lugusid, laulis teistega samaväärselt, tõi sisse India mõjusid, sitari- ja tablahelisid. Hiljem oli ta tihti uuesti rambivalguses, mitme suure hiti ja väärt plaadiga, 1980ndail ka imelises bändis Travelling Wilburys (koos Roy Orbisoni, Bob Dylani, Jeff Lynni ja Tom Pettyga).
Martin Scorsese võttis ette teha tast dokumentaalfilm (“George Harrison: Living in the material world”) ning selle käigus on Harrisoni koduarhiiv põhjalikult läbi tuhlatud.
Muidugi, popmuusikaäris tuleb kõige postuumse suhtes ettevaatlik olla, miski pole tabu, kõik kõlbab rahaks teha. Samas peab tunnistama, et põnev on see arhiivitöö küll – järsku tuleks sellesse suhtuda samasuguse eetikaga nagu arheoloogiasse? Leidude lugu ise õigustab end.
Muusikaarheoloogia
Harrisoni harulduste kogumik, kus on laulude, ka väga kuulsate laulude (“My Sweet Lord”) tööprotsessi mõttes varaseid versioone, demovõtteid, näitab teda õrna ja kelmilt kavala laulja ja pillimängijana, kes igatseb lähedust, muide – nii inimese kui jumalaga (nii inimese kui pooljumalana). Harrisoni jumal on lihtsam, suurem, kaante ja kirikuseinte vahele mahutamatu.
Lisaks esitab ta siin ka nt oma versiooni imelisest kantripop-armastusloost “Let it be me” (seda laulis ka nt Elvis Presley, tema viimasel plaadil on võimas kontsertversioon) – selline tunne, nagu laulaks seda keegi raadios uue aasta hommikul kõigi (natuke nukrate) armunute eest...
Ühe parema vanakooli (pop)muusikaajakirja Mojo juulinumber oli pühendatud biitlitele – nende elu raskemale ajale, lõpu algusele, kui tülid ja vastuolud algasid, samas oli valmimas animatsioon “Kollane alveelaev”, mis kujutas bändimehi peiarlike maailmarahutoojatena, armastuse sõnumitoojatena.
Sellega seoses valmis ka kogumikplaat allveelaevamultika soundtrack’i uute versioonidega – tänased bändid annavad sellele muusikale teise hingamise ja näo. Ühtpidi on see veel selgelt biitlid, teisalt, kas kujutate ette pooleldi jutustatud-ümisetud versioone “Yellow Submarine’ist” või “Eleanor Rigbyst”?
Kogu see plaat on veidi kosmiline, kummaline, nagu nihestatud aegruum või teine reaalsus... Seega täiesti biitlite olemisega parlanksis: nad lõid poolkogemata maailma uuesti, defineerisid selle poeetika, mis andis popmuusikale väe meie elusid nii mõjutada. Nagu ei kunagi varem. Ja seda kummalisel kombel tänini.
PLAADID
Biitlite vastsed väljaanded
- Paul McCartney
“Kisses on the bottom”
- Paul ja Linda McCartney “RAM”
- George Harrison
“Early takes Volume 1”
- Erinevad esitajad “Yellow Submarine resurfaces”
