Sõnumeid ühest kadunud ühiskonnast

Mälestuskivi kesk Süda-Venemaa metsi meenutab aegu, mil Eesti piir käis küll mitte vastu Hiina müüri, aga vastu Moskva serva. Nurmekunde on üks eestlaste omapärasemaid asualasid kunagise Vene tsaariimpeeriumi territooriumil.

“Pidi neil ikka, kurat, olema tahtmine siia kolida!” Taban end valjusti vandumas, kui autoratas eriti valusasti järjekordset vältimatut teeauku tabab. Kaasaegse inimese hellitatus tuletab end meelde igal sammul. Meenub ütlus, et Venemaal ei tohi mõelda teede olukorrale, vaid eesmärgile, milleni tuleb jõuda.

Üks mu teekaaslasi kommenteerib, et ilmselt oli just tõeline karulaane eraldatus see, mis eestlasi toona, XIX sajandi lõpus, siin Tveri kandis paelus. Keiser kaugel, jumal kõrgel. Vankrite-regede ajastul võis siin ränd asustatud punktide vahel võtta päevi. Ja ei viitsinud need tsaari tšinovnikudki end ülemäära vaevata.

Polnud siinseil eestlasil kaela peal istumas ka tüütuid Eesti paruneid ja nende emissare, parmuna hammustavaid kiltreid-kupjaid-aidamehi.

Paik, kuhu me teel oleme, oli üks hoopis teistsugune Nurmekund kui kunagine väike Muinas-Eesti maakond Süda-Eestis.