Spioonifilmi “Kutsumata külalised” tegemisel tõmbas niite KGB

 (4)
EESTI FILM 100
Spioonifilmi “Kutsumata külalised” tegemisel tõmbas niite KGB
Filmis “Kutsumata külalised” mängisid teiste seas ka Hugo Laur ja Valdo Truve.---

Spioonide või diversantidest tegelastega filme pole Eestis kuigi palju tehtud, ennekõike tuleb meelde “Kutsumata külalised”.

1959. aastal valminud “Kutsumata külaliste” puhul oli mängus KGB karvane käsi.

Filmirahva hulgas teatakse rääkida, et Igor Jeltsov, kellele “Kutsumata külalised” oli täispika filmi lavastajadebüüt, jättis “Viini postmargi” 1965. aastal tegemata mitte lihtsalt vabadusejanust, vaid et ta “hüppas” Inglismaal olles ära kindla ülesandega.

Ja ülesande oli mees saanud samade isandate käest, kes tõmbasid niite ka “Kutsumata külaliste” dramaturgilise kanga kudumisel.

Vaenlase kartuses

Kui Olav Neulandi “Tuulte pesa” (1979) väntamise ja montaaži ajal nõudis toimetaja Enn Rekkor, et filmis peab valitsema “hirmu atmosfäär”, siis sama sõnapaar sobib üsna täpselt iseloomustama ka 20 aastat varem vändatud “Kutsumata külalisi”. Sest on ju külma sõja aeg.

Asjatundjad ütlevad, et “Kutsumata külaliste” mere tagant tulnud pagulasdiversantide ja
-luurajate loo tausta kohta saab lugeda inglase Tom Boweri raamatust “Punane ämblikuvõrk”, mis eestindati 1998. aastal.

Loo sisu on lihtne nagu Peoleo laulus: “Me maale saabus diversant…” Ainult et diversant ei saabu “turistimaski all” — nagu vanas heas lorilaulus –, vaid langevarjuga otse mustast taevast.

Seotud lood:

See film räägib tõesti ajast, mil tuumahäire võis tulla keset pilkast ööd või päist päeva. Seda hirmu atmosfääri mäletan isegi oma lapsepõlvest.

Aga mis on selles poole sajandi eest valminud filmis huvitavat? Kindlasti Eino Tambergi muusika — selline erilise mõnuga tehtud –, mida Kõdu-Lääne lokaalides lauldi ja mille järgi siivutuid tantse vihuti.

Ka debütandist lavastuskunstnik Halja Klaar teeb oma tööd hiilgavalt, nii Kodu-Eesti interjööride kui ka määnduva kapitalismi igapäevase elukeskkonna kujutamisel.

Rosinateks saias on Arvo Kruusemendi radisti ja tulevase tõlkija ning skandinavisti Ülev Aaloe kriminaaljutte armastava rübliku rollid.

Ants Eskola paheline luureresident on ehk liiga samasse väravasse mängitud, nagu oli tema saboteeriv traktorist Rappapordi filmis “Valgus Koordis” või kolhoosiraamatupidajad filmides “Pöördel” ja “Veealused karid”.

Rein Aren on olnud kahepalgeline tegelane juba filmides “Jahid merel”, “Pöördel” ja “Vallatud kurvid”. “Kutsumata külalistes” mängib ta samuti kahepalgelist tegelast.

Esimest korda astub ekraanile Heino Mandri, Siberis käinud mees nagu Eskolagi. Vaenlast mängib ta selles pärapatriootlikus loos igatahes mõnuga.

Hilja Varem tema kunagise kallimana on meeldejääv kuju — pikka kasvu jõuline naine, kes ei väärata õigelt rajalt. Ega teistmoodi vist olekski saanud tol ajal põnevusfilmi teha.

Heal tasemel käsitöö

Režissöör Igor Jeltsov oli küünik. Tema järgmisi filme “Ühe katuse all” (1963) ja “Null kolm” (1965) kõlbab vaadata üksnes unustatud filmide sarjas. Aga midagi neis ikkagi on, kindlasti mitte ainult mälestus kadunud aja merest.

Filmiasjatundja Jaan Ruus ütles poolteist kümnendit tagasi Kanal 2s “Kutsumata külalisi” kommenteerides: “See on heal käsitöönduslikul tasemel tehtud film.”

Ja Ruusil oli õigus.

“Kutsumata külalised” (1959)
Režissöör Igor Jeltsov.
Stsenaristid Genrih Borovik ja Aleksandr Novikov.
Operaator Vladimir Parvel (1908–1971).
Kunstnik Halja Klaar.
Helilooja Eino Tamberg.
Osades: Rein Aren (1927–1990), Hilja Varem (1934), Heino Mandri (1922–1990), Valdo Truve (1925–1991), Jüri Järvet (1919–1995), Ants Lauter (1894–1973), Ants Eskola (1908–1989), Kaarel Karm (1906–1979), Hugo Laur (1893–1977), Voldemar Panso (1920–1977), Aino Talvi (1909–1992) jt.

Ülev Aaloe: Kahe väikse sutsaka eest maksti väga hästi

Oma osa kohta filmis “Kutsumata külalised” ütleb tollane lapsnäitleja Ülev Aaloe, et oli enne seda teinud kaasa “Veealustes karides”.

Samal ajal hakati teles tegema lastelavastusi, kus Ülev Aaloe oli samuti usinasti ametis. “See oli 1959, järelikult olin ma viieteistaastane. Kuna osalesin juba ka telelavastustes, siis filmitegijad võisid kindlad olla, et oskan filmis oma teksti ikka ära öelda,” leiab Aaloe. “Mul oli ju vaid kaks sutsukest teha. Mängisin ühe spiooni, keda kehastas Jüri Järvet, vennapoega. Võttepäevi oli kokku kaks — vanas paviljonis Voorimehe tänavas ja välisvõttel Väänas.”

Loe veel

Ülev Aaloe mäletab, et need mõned laused, mis ta filmis ütles, pidid pahale spioonile meelde tuletama, et läänes pole kõik sugugi ilus ja hea.

“Järveti tegelaskuju vaatas kalavõrke ja arvas, et need on niikuinii välismaalt toodud. Mille peale mina ütlesin, et isa tõi linnast. See oli paras hoop vaenlasele. Sestpeale hakkaski ta ümber kasvama.”

Ülev Aaloe teab, et paviljonivõttest jäi filmi väga väike jupp, aga seda sai tehtud öö läbi, hommikuni välja.

“Filmi tegemine oli väga meeldiv, aga hiljem seda vaadates läks meel kurvaks. Eks ta üks sitt film oli,” tunnistab Aaloe.

“Aga selle töö eest maksti mulle korralikult. Kulutasin selle raha märkide peale, mida tol ajal kogusin. Ning ostsin ka raamatuid sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”.”

ILMAR PALLI

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare