Sportlasekarjäär sai otsa 23aastaselt! Olümpiale ju ei lastud...
Kaunis kevadine kergejõustiku õhtupoolik Tallinna–Tartu linnavõistluse näol 28. mail 1960 jättis tollasele Komsomoli, praegusele Kalevi staadionile kogunenud arvukatele spordisõpradele kustumatu mulje – lühikese aja sees sündis mitu Eesti rekordit.
Kõrgushüppepaigal ületas Rein Ellermaa esimese eestlasena kaks meetrit, kuulitõukeringis aga juhtus midagi sootuks harjumatut – Eesti rekord (17.22) paranes tervelt kolmel korral, kokku ligi meetriga.
Kõigepealt tõukas noor lootus, 22aastane Rein Sprenk 17.25, siis temast kümmekond aastat vanem Heino Heinaste 17.27, seejärel uuesti Sprenk 17.90! Niisuguseid asju on kogu Eesti kergejõustiku ajaloos harva, kui üldse ette tulnud. Ja Sprenk – säärase perspektiiviga sportlasi ei sünni meil just iga päev.
Emotsioonid olid üleval
Seda võistlust mäletab Sprenk hästi tänase päevani. “Eks emotsioonid said korralikult üles köetud. See 17.90 oli ausalt öeldes endalegi üllatuseks.”
Neil aastail valitsesid kuulitõuget täiel rindel ameeriklased, Bill Nieder jõudis enne Rooma olümpiamänge ületada esimesena 20 meetri piiri. Aga Euroopas ja NSV Liidus oli noor
Sprenk täiesti tipptasemele tõusnud. Ees terendas olümpia, ja miks ei pidanud selliste eeldustega mees sinna pääsema?
Jah, tollel lausa raketi kiirusel tippu tõusnud noormehel näisid olevat eeldused jumal teab milleks. Neid ootusi ja lootusi aiva kinnitasid samal aastal võidetud NSV Liidu meistrivõistluste hõbemedal, sama karva autasu NSVLi ametiühingute meistrivõistlustelt ning lõpuks veel kuldmedal NSV Liidu võistkondlikelt meistrivõistlustelt. Sprengist näis kasvavat Eesti ilusate kuulitõuketraditsioonide väärikas jätkaja, Euroopa meistrite Arnold Viidingu, Aleksander Kreegi ja legendaarse Heino Lipu järeltulija.
Ometi läks kõik teisiti, Rooma ringis Sprenki ei nähtud. 1961. aastal ta veel siin-seal võistles, sai oma neljanda Eesti meistri tiitli ning kadus siis ajalehtede spordiveergudelt. Jäädavalt. Miks?
Lõpuks õnnestus seda muu kõrval järele pärida ka nüüd juba soliidselt vanahärralt Sprengilt endalt.
Kõigepealt, kuidas Tallinnas sirgunud poisist sai tollel kergejõustiku jõualal nii kõva tegija? “Ega ma linnapoiss olegi,” kõlab vastuseks. “Ma olen Meriväljal kasvanud.”
Kopli tänava majast number kümme mindi Meriväljale 1948. aastal, kui Reinu isa sinna maja ostis. Et sport kiiresti Reinu vallutas, pole ime, eriti kui arvestada, et naabrimeheks Meriväljal Ida teel oli hilisem NSV Liidu maadlusmeister Tiit Madalvee.
“Saime temaga kähku sõpradeks, hakkasime igasugu võistlusi korraldama,” meenutab
Sprenk. “Spordipoisse oli seal veelgi, nagu tõstja Arne Heinlaid, teivashüppemees Henno
Tarm. Hiljem tuli kampa ka Mati
Nuude. Mul oli majja ehitatud tõsteruum, eks ta käis seal oma lemmikala harrastamas.”
Mängudes lõid kaasa ka Reinu kaksikutest nooremad vennad, kes kahjuks mõlemad nüüdseks on siitilmast lahkunud. Algul mängisid nad maja hoovis, hiljem Merivälja pargis. Seal oli ka võrkpalliväljak.
“Aga muidu oli elu seal justkui maal. Meil oli isegi lehm pidada. Sealt saime oma piimad ja puha. Oli kena vaikne kohake. Algul ei käinud Meriväljal isegi bussid, inimesi veeti presendiga kaetud veoautodega,” räägib Rein Sprenk.
Omaaegsesse Westholmi kooli läks Rein õppima kaheksandas klassis. Leidis üles kergejõustikutreener Aleksander Lohu ning hakkas siis tasapisi õhtuti tema juures käima.
Rein ütleb, et kasvu tuli tal kenasti juurde, aga kaaluga oli muret. Pikkust oli lõpuks 194 sentimeetrit, kaalu kuulimehe kohta vaid 110 kilo. Ütleb, et oli sihuke sale poiss. Ja kui praeguseid tõukemehi vaadata, siis oli päris “kilu”. Aga harjutades aastad läksid. Kui Rein juba pedagoogilises instituudis õppis, hakkas teda juhendama ka unustamatu Heino Lipp isiklikult.
Et olla terve siiani
Varsti ehk 1958. aastal kuulusid Nõukogude noorterekordid nii kuulitõukes kui ka kettaheites ühe mehe, Rein Sprengi nimele. Tulemused on tal tänini hästi meeles: 15.68 kuulitõukes ja 48.86 kettaheites. Kusjuures mõlemad tipptulemused olid tehtud meeste kuuliga.
Oma tollastest treeningukaaslastest mäletab Sprenk Heino Apartit ja Vilu-nimelist poissi TPIst. Tagantjärele võib öelda, et neist oli ta peajagu üle. Eks tasapisi tekkisid noorel spordimehel ka arengule vastavad plaanid.
1963. aastal sai läbi instituut, kus Rein kohe ka õppejõuna tööle hakkas. Aga juba mõnda aega ei teinud ta enam tipptasemel sporti. “Mul tekkis kaksteistsõrmiksooles väike haavand. Midagi rasket enam tõsta ei saanud. Käisin koguni Tšehhoslovakkias Karlovy Varis end ravimas. Ja sain justkui ... noh, terve olen siiani.”
Ent tuleme tagasi Reinu nappide, ent säravate sportlaseaastate juurde. Niisiis, enne Rooma olümpiamänge võitis Rein Sprenk Nõukogude Liidu esivõistlustel kuulitõukes hõbemedali. Edutee pidi loogiliselt saama jätku olümpiamängudel. Maailmameistrivõistlusi kergejõustikus tol ajal ei peetud, olümpiate vahel tuldi korra kokku Euroopa meistrivõistlustele.
“Eks see pani ka mulle põntsu,” tunnistab Sprenk olümpialt kõrvale jätmist aastaid hiljemgi ilmselge kibedusega hääles. Sõiduga sellele tippspordisündmusele oli ta ju tõsiselt arvestanud.
“Siis aga öeldi korraga, et ma olla liiga noor ning minu ajad olevat justkui veel ees...”
Eesti kergejõustikus olid tol ajal eriti päikeselised ajad. Mehi-naisi, kes küpsed olümpiale saatmiseks, oli vaat et kümmekond: odaviskajad Charles Vallmann ja Mart Paama, noor tõusev kettatäht Kaupo Metsur, pikamaajooksu legendid Hubert Pärnakivi ja Lembit Virkus, 800 meetri mees Peeter Varrak ning muidugi medalimõtteidki haudunud kümnevõistleja Uno Palu.
Kes noor, kes vana
Sprenki peeti liiga nooreks, 26aastast Palu aga liiga vanaks. Olümpiale jõudis neist ainsana Paama. Muidugi ei öelnud keegi, et eestlaste saatmist olümpiale ei peetud lihtsalt soovitavaks. Nendega võis arvestada ilmselt ainult äärmise vajaduse korral.
Ameeriklased said Roomas kolmikvõidu, ainsana Nõukogude Liitu esindama pääsnud Viktor Lipsnis saavutas neljanda koha 17.90ga, mis märkis sentimeetri pealt Sprengi isiklikku rekordit. Ei lugenud midagi, et Lipsnis oli tol ajal juba ligemale 28aastane. Ja võis kõlvata vanuse poolest ka nelja aasta pärast Tokyo mängudele.
“Aga ma olen just niisugune mees, kelle alles kõva võistlus üles keeras. Suurvõistluste mees olin,” meenutab Sprenk. “Nii et kusagile neljanda-kuuenda koha peale oleksin ma võinud pretendeerida küll.”
Kas kahjutunne tegemata jäänud tulemuste pärast vaevab Rein Sprenki tänase päevani? Ja kujutlused sellest, mis kõik olla võinuks? Näeb ta und pidamata jäänud võistlustest? “Natuke ikka on kahju,” jääb mees oma iseloomule kohaselt tagasihoidlikuks.
Eestis see 17.90 mingit erilist furoori ei tekitanud. Preemiat Sprengile selle eest ei makstud. Võib-olla mõni tõeline kergejõustikusõber rõõmustas tasahilju. Ning hellitas lootusi...
Ei suuda vanalt spordimehelt ka dopingu kohta küsimata jätta. Oli ta oma lühikeseks jäänud sportlaseteel sellest midagi ei kuulnud?
“Minu dopinguks oli tugev toit, sest tahtsin ikka kaalus juurde võtta. Kahekümne meetri meest must saanud poleks, aga üheksateist oleksin kätte saanud küll,” on Rein Sprenk tänini veendunud.
- Sündinud 30. juulil 1938 Tallinnas
Haridus
- Tallinna 22. Keskkool 1957
- Tallinna Pedagoogiline Instituut 1963
Sportlikud saavutused
- Treenis Heino Lipu juhendamisel, püstitas kaks NSV Liidu
noorterekordit kuulitõukes ja kettaheites 1957
- Neljakordne Eesti meister kuulitõukes 1958–61
- Võitis kettaheites meistrivõistluste hõbeda 1961, pronksi 1958
- Püstitas kuulitõukes kolm Eesti rekordit
- Võistles 15 korda Eesti koondises, kuulus Spartakisse ja Kalevisse
Töö
- Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonnas 1960–75
Eesti Muusikaakadeemia õppejõud 1975–95
