Teleekraanil näeb mind üsna harva, enamuse ajast pühendan raadiole. Kuna raadiost minu töö meedias algas, jääb see aegade lõpuni ka kõige olulisemaks ja köitvamaks.

Teletöö on põnev ning uudiseid taga ajades kohati ekstreemnegi, ent samas märkimisväärselt närvilisem kui raadios. Vähemalt minu kogemuse põhjal.

Talun pinget üsna hästi, kuid taban end aeg-ajalt kahtlemas, kas tulemus on seda väärt. Vahelduseks ja enda vormis hoidmiseks sobib tükike televisiooni aga imehästi.

Olete pärit Jõgevamaalt ja käinud koolis Põltsamaal. Kui tihti sünnikanti satute?

Põltsamaale eriti asja pole. Kooliajast on küll kihvtid mälestused, ent kuidagi on side nii kooli kui linnaga katkenud. Minu kodukant asub aga Põltsamaalt umbes 50 km eemal Sadalas ning sinna ma mitte lihtsalt ei satu, vaid sõidan igal vabal hetkel.

Lapsepõlve tähtsad paigad ja oluliste inimestega kohtumised annavad kirjeldamatu laengu.

Kui ma mõistaksin mingit tööd, millega maal hakkama saada ning ära elada, paneksin vist hommepäev linnas asjad kokku.

Raadio 2s täidate vastutava toimetaja ülesandeid. Mida need endast täpsemalt kujutavad ja kas loominguliseks tööks ka mahti jääb?

Vastutav toimetaja hoiab silma ja kõrva peal kõikidel saadetel. Mõtleme koos, kuidas paremini teha. Aitan lahendada jooksvaid muresid, mõtleme välja eriprojekte. Hoogsamad hetked on uue hooaja eelsed muudatused, mis tähendavad kokkusaamisi ja ajurünnakuid, et õiged inimesed teeksid eetris õigeid asju.

Õnneks on mul seni olnud piisavalt võimalust ka ise saateid teha. Ainult kuivalt ning teoorias kamandada-õpetada oleks väga nüri.

Teemade ring, millega tegelete, on väga lai – muusika, sport, tehnika, inimesed...

On kaks teemat, milles end mõneti kindlamalt tunnen, need on sport ja muusika. See tuleb selgelt lapsepõlvest, sest muid hobisid peale raadiost lindistamise ja telerist spordivõistluste vaatamise mul polnud. Nendega seonduv jääb kuidagi iseenesest külge.

Muud teemad on ajakirjanikutöö spetsiifika tõttu juurde tulnud. Ei saa öelda, et nende kajastamisel arenguruumi poleks!

Aga žanridest on minu vaieldamatud lemmikud persooni-intervjuud. Istuda toreda vestluskaaslasega tunnike muust maailmast eraldatuna stuudios on suurt rahuldust pakkuv aeg ja kogemus.

Olete raadios teinud öösaateid, vestlussaateid, praegu juhite saadet “Kõik puhuvad”. Kuidas end neis rollides tunnete ja kas aastatega on tekkinud ka oma eelistused?

Mõnes mõttes on kõik need saated olnud väga erinevad. Tõstaksin esile hoopis kontserdisarja “R2 Live”. See on mõningate pausidega eetris käinud neli hooaega, esitledes stiililiselt väga erinevaid bände.

Viiendale hooajale vastu minnes on minu ja loodan, et ka paljude kuulajate rõõmuks toimunud juba ligi 150 kontserti enam kui 100 Eesti bändiga. Septembrikuus lükkavad selle saate järgmise hooaja käima uued tulijad, Shanon ja Bad Orange.

Saates “Kõik puhuvad” on teie paariline Reimo Sildvee. Kuidas klapite?

Nüüd võib sellest saatest ja koostööst rääkida minevikuvormis, sest sügisest seda enam eetris ei ole. Reimo läbis nn noorsõduri aastad raadios eeskujulikult ning võttis vastu väljakutse teles, nüüd aitab ta ETVs Marko Reikopit ja Anu Välbat.

Aga usun, et harvemad kohtumised meie läbisaamist ei halvenda. ETV sai Reimo näol igatahes märkimisväärselt tugevat täiendust.

Kuidas te eetrisse minekuks valmistute? Kas on mingid kindlad rituaalid?

Kindel rituaal nagu aamen kirikus on saate alguseks kohal olla. Minu töö eeldab muusikaga kursis olemist ning sellega ma enne ja pärast saadet ka tegelen. Uurin uudiseid, kuulan plaate, lepin intervjuusid kokku ning muud sarnast. Ja enne mikrofoni sisselülitamist vaatan kindlasti kalendrisse.

Kui tähtis on tagasiside kuulajatelt-vaatajatelt? Kui tundlik olete kriitika suhtes?

Reaktsioonid ja emotsioonid on mõistagi tähtsad. Teinekord teevad kuulajad hinnangutega ülekohut, aga seda juhtub siis, kui eetrieksimuse või kuulajat häirinud sündmuse põhjustab saatejuhist sõltumatu probleem. Kuulaja seda ei tea, ei peagi teadma. Ja saatejuhil jääb üle tankistina kõik oma kraesse võtta.

Kriitika suhtes olen tundlik. Olgu see siis õigustatud või mitte, tuju läheb mõneks ajaks nulli. Päev hiljem saab asjad juba rahulikumalt läbi mõelda, järeldused teha ning edasi minna.

Kelle tunnustus teile kõige enam korda läheb? Kas oma fänne tunnete?

Korda läheb iga tunnustus. Meelde on jäänud vahetud hetked saatekülalistega, kes ütlevad, et on kuulanud ja teavad, kellega tegu. Sedagi võib võtta tunnustusena.

Fännidest suurt rääkida ei oska. Olen saanud mõningaid isiklikke kirju ja sõnumeid, aga kas nende saatjaid saab fännideks pidada... Ei tea.

Raadio 2 peetakse üldiselt noorteraadioks, kuid teie olete kiidusõnu kuulnud ka vanemaealiste suust. Keda oma kuulajateks üldse peate?

Mulle meeldib mõtteviis, et meediakanaleid ei liigitata vanuse, vaid ellusuhtumise ja hoiakute järgi. Kuna mäekõrguselt kõige tähtsam element raadioprogrammis on muusika, valime me mängitavate lugudega endale ise publiku.

Minu arust avardab R2 muusikahorisonti. Kas see, mis sealt taamalt paistab, on hea või halb, otsustab kuulaja.

Õnneks on uudishimulikke, kes ei lepi ainuüksi aastaid tagasi armsaks saanud paladega ning annavad võimaluse uutele tulijatele. Neid uudishimulikke leidub ka keskealiste seas. Mis aga jutuosa puudutab, siis meie eetripilt on pigem rahulik kui tormakas. Võib-olla mõjub see.

Millega tööväliselt tegelete?

Tööväline aeg kulub perekonnale, kuhu kuuluvad elukaaslane Maarja ning meie uskumatult tragi ja armas nelja-aastane poeg Erik.

Samuti minu kahele jalgrattale, mis peavad hoolitsema selle eest, et ma teleka ette diivani külge päris kinni ei kasvaks.

TEISED TEMAST

REIMO SILDVEE
kolleeg ja sõber

Sten on suur töötegija ja väga suur spordihuviline, kes on jalgrattaga tuhandeid kilomeetreid maha sõitnud ning Elioni rattamaratonidel ikka parimate sekka jõudnud.

Kui ilm vähegi kannatab, sõidab ta rattaga Mustamäe-kodust kesklinna tööle ja töölt koju, kusjuures ta ei sõida kõige otsemat trajektoori mööda, vaid teeb ikka 60–90 km pikkuse ringi.

Vähesed suudavad tema trennigraafikuga sammu pidada. Ta ei taha niisama sõita, vaid alati etteotsa pääseda.

Teater ning kogu maagia, mis sellega seotud, läheb Stenile palju korda. Usun, et ei valeta palju, kui ütlen, et on olnud perioode, mil ta on vähemalt iga nädal korra teatrisse jõudnud.

Muusikat on Sten armastanud lapsest saadik ning CD-mängija oli temal juba siis, kui paljud sellest veel unistadagi ei osanud.

Ta on veel suur autogrammikütt, näiteks Raadio 2 põhitegijate autogrammid hankis ta endale juba lapsepõlves. Nüüdki on tal üks paksude nahkkaantega autogrammiraamat, kuhu on sisse kirjutanud nii George Bush kui ka Urmas Ott.

Üldiselt on Sten on tore ja lahe sell, temaga võiks luurele minna küll.

Oma perest ja lapsest räägib ta ka alati väga soojalt. Ta on poja isegi tööle kaasa võtnud ning siis oleme olude sunnil kolmekesi stuudios istunud ja saadet teinud.