Stirlitzi leitmotiivist rõõmsalt süüdimatu jäneste lauluni
2. aprillil kõlavad Vanemuise kontserdimajas parimad Vene filmimuusika palad — rambivalgusse astub neljaliikmeline laulev näiteseltskond.
Ülle Lichtfeldti, Eduard Tomanit, Aleksander Ivaškevitšit ja Gerli Padarit koos iga päev naljalt üles astumas ei näe. Nüüd aga esitavad nostalgilist Nõukogude filmimuusikat lisaks Tartule veel Jõhvis ja Tallinnas.
Tavaliselt sedalaadi õhtutäide lavastajakätt eriti ei vaja, kuid “Seitseteist kevadist hetke” on läbi käinud Ain Mäeotsa käe alt.
“Idee järgi ei nostalgitse lauljad õhtu jooksul sugugi ainult neljakesi,” ütleb Mäeots. “Lisaks Toomas Lunge juhatatud orkestrile võib kontserdisaalis selleks puhuks lahti laotatud kinolinal pea iga laulu ees ja järel ka vastavaid filmilõike näha. Kümmekond katket omaaegse kino kullafondi lugudest ongi just need, mis vaatajas-kuulajas äratundmisrõõmu tekitavad.”
Mäeots ei eita, et algtõuke taolise kontserdi korraldamiseks võis anda ka Eduard Tomani hiljutine plaadidebüüt venekeelse filmimuusika klassikaga, kuigi kontserdil esitusele tulevad lood ei lange plaadil olevatega kaugeltki kokku.
Tomanil on aga kahju, et liiga palju laule ja kinokatkeid tuli välja jätta, sest poolteisetunnine kontsert seab tahes-tahtmata oma raamid ja hulk sobivaid kultuslaule tuli jätta oma järge ootama. Sõelale jäid “17 kevadist hetke”, “Armastus tööpostil”, “Moskva pisaraid ei usu”, “Briljantkäsi”, “Kaukaasia vang” ja “Kolm musketäri”.
Repertuaarivalikul andis lavastaja trupile üsna vabad käed ja karmi valikut kellegi puhul rakendama ei kippunud. Ka mitte ise lavale sekeldama.
“Traditsiooniline konferansjee sellel kontserdil puudub,” väidab Mäeots. “Neli laulvat näitlejat räägivad sõna otseses mõttes ise enda eest, haakuvad eelesinejaga ja oskavad end eelnevasse videolõiku ise sisse sulatada.”
Kuna Vene filmiklassika laulude sõnaline osa on pea sama tähtis kui muusika, kantakse kogu repertuaar ette loomulikult vene keeles. Et kahele trupi liikmele see mingit raskust ei valmista, jääme põnevusega ootama, kuidas Ülle Lichtfeldt ja Gerli Padar sellega hakkama saavad.
“17 kevadist hetke” — Stirlitzi-saaga kõmisevavõitu leitmotiivist kuni süüdimatu jäneste lauluni “Briljantkäes” — pöörduvad nostalgia märgi all meie juurde tagasi.
