Stseenid, mille jaburus läheb Eesti filmilolluste ajalukku

 (20)
Eesti film 100
Stseenid, mille jaburus läheb Eesti filmilolluste ajalukku
Ramon Keppe ja Leili Jäärats filmis “Laulu sõber”.---

“Laulu sõbras” näeb ekraanil episoode, mis oma jaburuses kuuluvad kindlasti Eesti filmilolluste ajalukku — sead kolhoosi laulukaare all jms pildid.


Egon Ranneti stsenaariumi esialgne pealkiri oli “Kõlagu laul!”. “Laulu sõber” sai sellest töö käigus. Esmalt pidi komöödiakallakuga kolhoosiloost filmi tegema hoopiski Jüri Müür, kes oli äsja Moskva kinokoolist tulnud. Stuudio tulevaste tööde loetelus seisis “Kõlagu laulu!” juures igatahes Müüri nimi.

Läks õnneks

Täpset põhjust, miks Müür kõrvale jäeti, võib ainult oletada, aga tegelikult Müüril isegi vedas.

Ranneti lugu oli ikka väga loll lugu. Vladimir Beekmani “Ühe küla mehed”, millest sai Jüri Müüri lavastajadebüüt, oli seevastu päris korralik, kui ideoloogia punased sarved vaikselt maha viilida.

Ilja Fogelman, kes kordab Reet Kasesaluga sama, mida varasemad gastrollrežissöörid olid teinud Kiisaga. Fogelman laseb kaaslavastajal näitlejatega eesti keeles suhelda ning enda eest rääkida.

Kuna Fogelman mängufilmi tegemisest kuigi palju ei tea, võib ainult aimata, et tema taas tööle sokutamisel, nagu mitme eelmise mängufilmi puhul, oli otsustav sõna Tallinna Kinostuudio parteibürool ja vanal kaardiväel. Miks noor õppinud režissöör Reet Kasesalu ise ei oleks võinud seda pretensioonitut filmi lavastada?

“Laulu sõber” räägib sellest, kuidas tublid kolhoosnikud valmistuvad laulupeoks, aga esimehel pole piisavalt mõistmist ja paindlikkust, tema on plaani pärast mures.

Seotud lood:

Mõni tegelane kasvab filmi jooksul ümber (näiteks Jüri Järveti mängitud napsimehest traktorist), mõni hakkab lõpuks asjadest paremini aru saama (Ilmar Tammuri esimees). Noored muidugi ajavad filmis tsipake ka armuasju.

Komöödiat proovib lavastaja teha selle sõna kõige labasemas mõttes — näeme suurelt ja must valgel, kuidas esimees astub reha otsa, nii et rehavars talle vastu nina põrkab.

Palju toredaid näitlejaid

Tegelikult oleks “Laulu sõber” väärt mõningast taastamist (originaalis oli film värviline, alles on vaid mustvalge koopia), vähemalt värvilise koopia muretsemist küll.

Seal on ju 1960. aasta laulupidu värviliselt peal. Selle filmi teene vast see oligi, et tutvustas laiadele massidele Nõukogude Liidus meie laulupeotraditsiooni — arusaadavas, rahvalikus, vene hingele kergesti mõistetavas võtmes.

Ja palju toredaid näitlejaid mängib, kellega lavastaja küll suurt peale ei oska hakata. Näiteks nn vanast koolist olid Betti Kuuskemaa, Valdeko Ratassepp, Jüri Järvet, noorematest Eve Kivi, Lehte Jäärats, Jaan Saul, kaasa tegi ka väike Juhan Viiding.

Operaatoridebüüdi teeb Harry Rehe, kes 26. detsembril tähistab 80. juubelisünnipäeva. Kunstnikuna proovib kätt nooruke Rein Raamat.

Nagu varasemategi kolhoosifilmide puhul ja nagu Tallinna Kinostuudios oli traditsiooniks, filmiti suur osa Otepää kandi kolhoosi elust hoopiski Moldovas.

Anekdootlikke juhtumusi selle filmi võtetelt saaks terve tubli vihikutäie.

Ekraanil on ka episoode, mis oma jaburuses kuuluvad kindlasti eesti filmilolluste ajalukku — sead kolhoosi laulukaare all jms pildid.

Üks mu hea tuttav peab “Laulu sõpra” parimaks eesti filmiks just sellepärast, et enam lollimat filmi teha ei oskaks keegi. See on siis moodsa sõnaga üteldes täitsa camp.

“Laulu sõber” (1961) 

- Režissöörid Ilja Fogelman, Reet Kasesalu (1929). 

- Stsenarist Egon Rannet (1911–1983). 

- Operaator Ilja Fogelman. 

- Kunstnik Rein Raamat (1931). 

- Helilooja Valter Ojakäär (1923). 

- Osades: Ilmar Tammur (1921–1989), Leili Jäärats, Ramon Keppe, Karl Kalkun (1927–1990), Betty Kuuskemaa (1879–1966), Aino Seep (1925–1982), Eve Kivi (1938), Valter Soosõrv (1903–1969), Valdeko Ratassepp (1912–1977), Jüri Järvet (1919–1995) jt. 

Rein Raamat: Mulle see Fogelman ei meeldinud

Filmile “Laulu sõber” kunstnikutööd teinud Rein Raamat mäletab, et võttepaviljonis tuli tal päris palju vaeva näha. “Tol ajal polnud filmilint piisavalt tundlik, seepärast läks tarvis palju suuri prožektoreid.”

Režissöör Ilja Fogelmani kohta mäletab Raamat, et selles filmis tegi režissöör ära ka operaatoritöö. “Ta oligi elukutselt tegelikult operaator. Temaga olin ma koos töötanud juba filmis “Vihmas ja päikeses”. Fogelman oli minu meelest korralik operaator, samas niisugune rändfilmimees, kes käis eri stuudiotes tööd tegemas.”

Loe veel

Aga maaelu Fogelman Raamatu meelest ei tundnud. “Kusagil Otepää kandis oli viljakoristusajal läbi sõitnud kaerakoorem ning vilja oli teele pudenenud.

Seda nähes lubas Fogelman kohe minna rajoonikomiteesse ja teatada, kui lohakalt Eestis leivaviljaga ümber käiakse. Ta pidas nimelt kaera rukkiks. Ma selgitasin, et tegu on kaeraga. Siis ta rahunes maha.”

Raamat ütleb otse välja, et tema suhted Fogelmaniga eriti soojad polnud. Ta meenutab, et väike konflikt tekkis tema assistendi, maalikunstnik Raivo Korstniku pärast.

“Raivo käis minuga kaasas, iseseisvalt midagi ette ei võtnud. Ega kohanenud hästi. Siis tegi Fogelman mulle märkuse, et miks mul on assistent, kes midagi ei tee, käib ainult sabas.”

Raamat mäletab veel, et püüdis režissööri rahustada, aga too hakkas seda asja veel suurema hoolega jälgima. Ning tegi aina enam märkusi. “Meie suhted läksid pärast üha ametlikumaks. Tegelikult polnud temaga lihtne suhelda ka sellepärast, et mees ei osanud sõnakestki eesti keelt. Mina aga polnud teab mis vene keele mees.”

Ebameeldival Fogelmanil oli Raamatu sõnul aga väga kena proua. “Joonistasin temast isegi portree. See on mul praegugi alles. Tegin portree hommikul, mille peale ütles proua: “Teate, Rein, daamid ärkavad alles õhtul!”.”


Ilmar Palli

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare