Sünnipäevalaps Ain Kaalep: Igal minu sünnipäeval võeti ikka üks naps Mannerheimi mälestuseks

 (2)

Sünnipäevalaps Ain Kaalep: Igal minu sünnipäeval võeti ikka üks naps Mannerheimi mälestuseks
Foto: Raivo Tasso

See, kui kaunilt tolmukübemed kuldavas päikeselaigus tantsu lõid, on Ain Kaalepi esimene mälestus: pooleteiseaastase poisina istus ta kodumaja trepikojas. Intervjuus Eesti Kirikule räägib Eesti lipu päeval, 4. juunil 90aastaseks saav kirjamees oma lapseeast, samuti ajast Treffneri koolis ja ülikoolis.

Kui tähenduslik on teie jaoks looduse ärkamise aeg?

Igasse aastaaega suhtun natuke erinevalt. Ühegi vastu midagi ei ole, aga juba noorest peale on just kevad ja kevadised lilled mulle väga südamelähedased. Töö on läinud kõige paremini siiski hilissuvel või varasügisel. Kui loodus on küps, on ka minu vaim kõige küpsem.

Nii et kevad ei pannudki luulekeeli helisema?

Jah, pigem olen kirjutanud just hilissuvel või varasügisel. Kõige viljakam olen olnud siis, kui ka loodus on viljakas.

Kui ammusest ajast ennast mäletate ja millega seoses?

Salapärasel kombel on esimene mälestus east, mille kohta psühholoogid väidavad, et sellest ei saa mälestusi jääda. Aga miks ei saa? Mäletan, et istusin trepikojas, päikesekiir langes sinna ja selles tantsisid tolmukübemed. Hiljem uurisin ema käest, et kus selline trepikoda oli. Tuli välja, et selles majas Tartus Kalevi tänaval elasime minu pooleteiseaastaseks saamiseni. See pidi olema mu enda mälestus, seda ei saanud keegi teine mulle rääkida.

Seotud lood:

See on kaunis mälupilt. Kas meenub lapseeast ka mõni konkreetne tegevus?

On üks väga liigutav juhtum, mis tänu ema jutustusele mulle meelde on jäänud. Ema kuulis pealt ja rääkis mulle edasi. Olin viieaastane poiss, kui palusin Jumalat. Ilusti käed koos, põlvili ja kõva häälega. Palusin, et hakkaksin vilistama. Teised poisid oskasid, aga mina ei osanud ja nii ma olin kangesti mures.

Kas Jumal kuulis lapse palvet?

Kuulis. Kohe hakkasingi vilistama!

Tartlane olite siis, aga ka hiljem juba Treffneris õppides.

Olenes, kus isa parajasti töötas. Metsateadlasena oli ta abimetsaülemaks mitmes metskonnas. Elasin Peedul, kui isa oli Konguta metskonnas, ja Kambjas, kui isa oli ametis sealses metskonnas. Käisin koolis Tartus, ülejäänud aja veetsin vanemate juures. Sellepärast on mul ilusaid lapsepõlvemälestusi Peedult ja Kambjast. Kambjast just kevadlilledega seoses. Seal oli koolijuhataja Karl Kirss, kes õpetas ilmekalt botaanikat. Teda täiendas isa, kes oli ka hea botaanika tundja.

Loe veel

Sealt sai alguse teadlik huvi looduse, mitte üksnes õie ilu, vaid ka õie nime vastu?

Jah. Ka Treffneris oli hea loodusloo õpetaja Vello Simre, endine Simptmann, kelle 1941 Tartu vanglas punased tapsid. Tema pani terve klassi herbaariumi tegema. Isa abil sai ka kartongist lehele teadusliku täpsusega eelnevalt kuivatatud taim peale kleebitud ja juurde selle nimi eesti ja ladina keeles.

Küll EÜSis oleval isal võis hea meel olla, et poeg sündis Eesti lipu päeval.

Sel ajal seda ei tähistatud, teati küll, et on lipu õnnistamise päev, aga seda ei peetud pühaks. See tähendus anti päevale okupatsiooni ajal, kui väärtustati kõike rahvuslike sümbolite ja tähtpäevadega seoses. Minule kui Soome sõjaväes sõdinule oli olulisem, et see on ka Mannerheimi sünnipäev. Igal minu sünnipäeval võeti ikka üks naps Mannerheimi mälestuseks.

Ja luteri usk sobis ka?

Tegelikult ei ole mul vaenu ühegi religiooni vastu. Ka muhameedluses leian positiivsust. Tundes mõndagi ausat ja sümpaatset muslimit, ei tahaks ma neid ära pöörata. Las igaüks jääda oma usku.

Mida soovite oma riigile 100. aastapäevaks?

Jätkaku demokraatlikus vaimus! Mida ma muud oskan öelda.

Artikli täisteksti loe Eesti Kirikust.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat igapäevastest ilmatarkustest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare