“Supernoovat” oodati suure põnevusega
Režissöör Veljo Käsperile oli “Supernoova” esimene täispikk mängufilm, mille kohta tegijad ise on öelnud, et supernoova sümboliseerib nende filmis “teed näitavat tähte, mille iga inimene endale peab leidma”.
Karakterite konflikt
Filmi tegevus toimub ühes astrofüüsika instituudis, äratuntavalt Tõraveres, kus on tehtud ka selle filmi välisvõtted.
Peategelasteks on noor, elurõõmus, energiast pulbitsev, oma teadlaseteed alustav Erik ja auväärne professor Kanne, kes on juba aastaid supernoovade tekkimise teooria alal töötanud, kuid pole kahjuks kunagi ühtegi tähte avastanud. Võib-olla tekibki sellest tal kohe alguses teatav tõrge, vastuolu noore teadlasega, kes näiliselt ilma vaevata avastabki kohe supernoova.
Karakterite ja tõekspidamiste konflikt kasvab ja paisub, Erikut ähvardab isegi observatooriumist vallandamine, mis tähendaks tema teadlasetee katkemist enne, kui see õieti alatagi on saanud.
Põhiline tegevuspaik on observatoorium oma töiste argipäevadega, millest ei puudu noorte organiseeritud meelelahutuslikud ettevõtmised. Need aga tekitavad omakorda konflikte.
Film langes erakordselt terava kriitika alla. Nagu tavaliselt, oli peasüü nõrgal stsenaariumil, ehkki selle olid kirjutanud väga mainekad autorid, pealegi tuntud dramaturgi Jevgeni Gabrilovitši konsulteerimisel.
Märgiti, et filmis puudub “tõelise teaduse õhkkond ja vaim, ja koos sellega on kaotatud ka kunstiline, psühholoogiline, filosoofiline sügavus”.
Samas tõdeti, et mängufilm ei peagi olema populaarteaduslik, aga minimaalseid pidepunkte sisu mõistmiseks peaks ta siiski pakkuma.
Lõpuks leiti, et teadus ongi filmis pigem fooniks ja oluline on hoopis noore mehe kujunemistee, tema mehistumine eluraskustega kokku puutudes. Igal juhul Ago-Endrik Kergele Eriku rollis pole küll midagi ette heita, ta võlub publikut oma ande ja karismaatilisusega. Kahju on meie vanema generatsiooni näitlejatest, esmalt Ants Eskolast – kui ta juba filmi kutsuti, oleks pidanud teadlase Kanne roll olema ka Eskola tasemel.
Oli ka midagi head
Vaatamata kõigele usun, et publikul on nii suure näitlejaga alati huvitav kohtuda, ka siis, kui näitlejale eriti mänguvõimalusi pole antudki. See puudutab ka Heino Mandri ja Einari Koppeli kehastatud rolle, mis juba stsenaariumis üsna skemaatilisena olid antud.
Agnessa Petersonile (Moskva Vahtangovi teatri näitleja) oli Ilona roll teine töö Tallinnfilmis (esimene oli “Veealused karid” 1959). Kriitikutelt ta kiidusõnu ei kuulnud, rolli käsitlus jäi tagasihoidlikuks. Leebemaid sõnu öeldi Malle osatäitja näitleja Liina Orlova kohta. Tunnustust leidis Harry Rehe operaatoritöö.
Vaatamata sellele, et “Supernoova” ei paku kunstiliselt veenvat tervikut, väärtustab tegijate vaeva vähemalt katse tuua tähelepanu keskmesse meie auväärsete teadlaste eluolu. Kindlasti on seda filmi ka praegu, kui teaduse areng pea pool sajandit edasi tormanud, huvitav
vaadata.
“Supernoova” (1965)
Stsenaristid Ilja Averbach, Anatoli Romov.
Režissöör Veljo Käsper (1930–1982).
Operaator Harry Rehe (1930).
Kunstnik Halja Klaar (1930).
Helioperaator Kadi Vihalem.
Helilooja Jaan Rääts (1932).
Toimetaja Lennart Meri (1929–2006).
Dirigent Eri Klas (1939).
Osades: Ago-Endrik Kerge (1939), Ants Eskola (1908–1989), Agnessa Peterson, Liina Orlova (1941), Mati Klooren (1938–2000), Einari Koppel (1925–1978), Heino Mandri (1922–1990).
Ago-Endrik Kerge: See oli minu esimene filmitöö
Kuidas tol ajal vaid 26aastane Ago-Endrik Kerge “Supernoovasse” peaosa sai, tundub talle endalegi siiani uskumatu.
“Ei mäleta, kuidas lugupeetud režissöör Käsper mu sinna valis. Näitlemisest oli mul siis veel vähe aimu. Tean, et oli teisigi päris huvitavaid kandidaate – näiteks Paul-Eerik Rummo.”
Kerge mäletab, et Käsper oli tolles ajas väga edumeelne, suure jutuga mees, kes rääkis palju, aga tulemust eriti polnud.
“Mina pidin mängima noort astronoomi, õigemini üliõpilast, kes oli observatooriumis praktikal. Noormees teeb öösel tähistaevast foto ning usub, et on sattunud supernoova peale. Lahti läheb tõeline trall! Observatooriumis töötas aga eakas professor, kelle eluunistus oli avastada kord supernoova. Nüüd sai aga sellega hakkama hoopis keegi nolk.
Noormees oli oma avastusest nii vaimustatud, et lasi observatooriumist jalga ning hakkas pidu pidama. Pärast aga selgus, et tegu polnudki mingi supernoovaga.”
Tol ajal oli väga populaarne Vene film “Ühe aasta üheksa päeva”. Kerge meelest pidi “Supernoovast” saama tolle filmi Eesti variant. “Aga ei saanud,” ütleb Kerge.
“Mäletan, et mulle ei meeldinud, kuidas meie sõnateatri näitlejad näitlesid filmis nagu laval. Ning oma arvates püüdsin ma seal olla pisut loomulikum.”
Filmi võtted kestsid Kerge mäletamist mööda mõne kuu, märtsist 1965 sama aasta suveni. Osatäitjad ja võttegrupp elas peamiselt Tartus, sealt käidi siis Tõravere vahet.
“Kiita see film kriitikutelt küll ei saanud,” ütleb Kerge. “Nagu vist ükski Käsperi linateos, mis valmis pärast “Supernoovat”. Võtete ajal nägin sageli, kuidas mu kogenud kaasnäitlejad muigasid. Sel ajal kui mina algajana püüdsin kõike teha nii, nagu režissöör ütles.”
Ilmar Palli
