Surmale silma vaadanult hakkad inimesi väga armastama

 (10)
Raoul Bibikov usklikuna soovib, et inimesed teaks: Jumala juurde on uks alati lahti ja tuge saab igaüks, kes    südame avab.
Raoul Bibikov usklikuna soovib, et inimesed teaks: Jumala juurde on uks alati lahti ja tuge saab igaüks, kes südame avab.Foto: Sven Arbet

Kolme aasta eest vähki haigestunud Raoul Bibikov kuulub nende hulka, kel on õnnestunud haigusest välja tulla. See on kogemus, mis muudab elu.

Raoul Bibikov (46) on väga rahulik mees. Naljalt teda rivist välja ei löö ja ärritunud Raouli on tuttavatel ülepea võimatu ette kujutada.

Aga kui kirurg ütles, et tema ränkade maovalude põhjuseks on vähk ning operatsiooni asemel ees keemiaravi, sai Raoul nagu puuga pähe.

“Küsisin kirurgilt, kas peaksin nutma või naerma. Ja mis siis, kui ma keemiaravile ei lähe?”

Kirurg, tõsine ja asjalik mees, vastas, et sel juhul oodaku Raoul taevadessanti.

Toomas Pauli poolt ristitud ja aastaid aktiivselt kirikus tegutsenud Raoulile oli see rohkem kui kujundlik ütlus.

“Jumalasse uskuva inimesena arvasin esimese hooga, et ega seegi paha oleks, kui taevast tuline vanker järele saadetaks, aga ... see oli ainult selline enda lohutamine,” sõnab ta. “Tegelikult sõitsin koju täielikus šokis. Paberid käes, otsus edasikaebamisele ei kuulu... 43 eluaastat, ja ongi kõik? Elu elatud! Mõtlesin, et meie kaks last on küll juba suured, abikaasa saab ka ise hakkama... Et äkki on see minu viimane sõit ... pisarad lihtsalt voolasid.”

Koju jõudes käis Raoulil ahastus üle pea. Rahumeelne mees lõi paar asja puruks.

Seotud lood:

Abikaasa Piret vaatas arsti antud pabereid üllatuseta. Tihti valudes kõveras mees, kes käis ringi valuvaigisti purk taskus, ning poole aastaga kaotatud kümme kilo kehakaalu, ei jätnud eriti võimalusi millekski, mis võiks ise mööda minna.

Ja isegi hoolimata ränkadest valudest oli Raouli arsti juurde olnud pea võimatu saada.

Ei taha arsti juurde minna

“Mul on eluaeg maovalud olnud, arstid ütlesid kunagi, et üks osa on maos välja veninud ning sealt läheb toit aeglasemalt läbi ja et polegi midagi parata, tuleb elu lõpuni sellega elada,” selgitab ta. “Olin nagu ära harjunud, et kogu aeg valutab natuke ja pingelisel ajal veel rohkem. Aja jooksul läks valu lihtsalt aina suuremaks.”

Kui mees aina kehvem välja nägi ja ka tuttavad tegid peapesu, saadi Raoul niikaugele, et ta läks perearsti juurde, kes diagnoosis maohaavad ja määras kolmikravi. Aeg kulus, aga abi polnud vähimalgi määral. Raoul oli endiselt kõveras, neelas tablette ja kaotas kaalu. Ajaks kui perearst ta eriarsti juurde suunas, nägi mees sõprade kirjeldusel välja nagu luukere ning tundis end ka sama viletsalt. Arvatavasti maohaavadest tulnud rauapuudus imes jõu olematuks.

“Helistasin enne jõule, et aeg eriarsti juurde kinni panna. Vastati, et helistage kevadel uuesti, enne pole ühtegi vaba aega! Kui hakkasin toru ära panema, öeldi, et võib ju ka tasulise arsti juurde minna, sinna saaks küll,” meenutab Raoul.

Ta on päris kindel, et üldjärjekorda ootama jäädes oleks ta kevadeks surnud olnud.

Eriarst arvas, et magu on vaja opereerida ja suunas Raouli kirurgi juurde. Enne skalpelli haaramist tehti põhjalikud uuringud ning selguski, et mao seinal on lümfoom ja olukord selline, et lõigata ei saa midagi.

“Mõtlesin, et mu elutee on igavikulises mõttes väike kriips, mina seal väike täpp ja minu haigus veel väiksem täpp... Rahu tuli tagasi, mõistsin, et temal, kes kõik on loonud, pole raske seda parandada, ja isegi kui seda ei juhtu ... no mis siis ikka,” räägib Raoul. Tasakaal ja elujaatus tulid tagasi, hoolimata teadmisest, et elu ripub juuksekarva otsas.

“Ise kõhn nagu riidepuu, aga ikka rõõmus,” ütles naine selle peale.

Arst või kimp ravimtaimi?

Ent see oli alles tee algus. Vähihaigel on kogeda mõndagi sellist, mis tuleb haigusele lisaks kaasa. Esimene ja kõige hullem äratundmine oli abitus.

“Ma pole elus kunagi olnud olukorras, mida ma ei saa mõjutada. Kohutavalt raske oli leppida sellega, et mu elu on kellegi teise käes ja et mina ise ei saa midagi teha. See oli alandav tunne. Eesti mees on ju tantsulõvi ning saab üldse kõigega hakkama,” märgib Raoul.

Suur abi oli tuttavast, kes on vähiga võidelnud juba seitse aastat. Tema oskas ette hoiatada, et näiteks suu limaskest läheb kindlasti katki, küüned tulevad maha, ja ütles samuti, et Raoul ärgu pahandagu, kui paljud inimesed hakkavad nüüd temast eemale hoidma.

Loe veel

Mitte paha pärast, nad ei tea lihtsalt, mida öelda või kuidas käituda.

“Ja nii ka läks. Aga ma olin selleks valmis,” tõdeb Raoul. Eriti hädas olid mehed, kes nagunii haigeid ja haigusi enam pelgavad kui naised.

Teine sats tuttavaid sekkus aktiivselt ja püüdis olla abiks kõiksugu nõuannetega, nagu juua ainult toormahla, tarbida ravimtaimi või lennata kaugele maale üritusele, kus keegi olevat just millestki hullemastki terveks saanud. “Ajudele käidi ikka kõvasti, et viska keemia prügikasti, see kõik on jama. Segadus läks ikka päris suureks, kuni ma ütlesin konkreetselt “ei” kõigile neile juttudele,” sõnab Raoul.

Tema otsus oli usaldada arste, ja alternatiivmeditsiiniga katseid mitte teha.

“Mu arvamus arstide suhtes muutus tohutult,” tunnistab Raoul. “Varem ma ütlesin, et inimene saab ise kõigega hakkama, arstid võiks esimesena pensionile saata, milleks neid üldse vaja on. Nüüd ma nägin, kui pühendunud nad on, kui oluline neile on iga detail. Minu soovitus sellises olukorras on kindlasti arste usaldada!”

Talle sobis, et arstid olid temaga algusest peale ausad. Midagi ei lubatud, asjatut lootust ei antud. Öeldi vaid, et kui on põhjust, küll siis rõõmustavad patsiendiga koos.

Vaat kus moenarr!

Ühel hommikul vaatas Raoul peeglist, et otsmikul on kelmikas tutt. Seda puudutades jäid juuksed pihku – keemiaravi tagajärg.

“Kui pea paljaks pügasin, astus nii mõnigi juurde ja ütles, et on mind ikka mõistlikuks inimeseks pidanud, aga nüüd olen nagu moenarr. No mis sa ütled selle peale?”

Kui ütled, et vähk, siis hakatakse haletsema, või veel hullem, hakatakse vabandama... Ometi oli ka Raouli enda olekust näha, et mehega pole kõik korras – nägu oli hall, riided lotendasid seljas, ja muidu igale poole käsi külge panev mees jäi kõrvale, kui teised askeldasid.

Kui keegi nüüd tahab mõistlikku nõu kuulda võtta, siis Raoul soovitab tungivalt, et need, kes haigusest midagi ei tea, ei tuleks nõu andma või otse öeldes – teadjal moel lollusi rääkima. Vähihaiget ei lohuta ega julgusta sellega mingil kombel.

“Aga kui uudis mu haigusest levis, siis tuli kirikus, kus ma käin, minuga palju inimesi rääkima, kellel oli samuti vähk,” räägib Raoul.

“Nendega polnud palju sõnu vaja, vaatasime otsa ja juba mõistsime üksteist. Oli ka neid, kes sel ajal matsid oma vähki surnud lähedasi. Mõtlesin, et see võiksin olla ka mina, kes seal kirstus on. Ja et mulle, nagu paljudele teistele, on armu antud.”

Korduvalt on uuritud, kui palju ta haiguse ajal palvetas või kuidas ennast motiveeris ja võitlusvaimu ülal suutis hoida. “Vastus on: mitte kuidagi!” on Raoul aus. “Haigus ja selle ravi võtavad nii nõrgaks, et inimesest ei ole asja, keegi pole siis enam võitleja. See olukord muudab piire. Ka mina nägin, et kuigi ma olen hea suhtleja, siis ei ole tegelikult kerge lasta teisi inimesi endale päris lähedale. Kuhugi pole põgeneda ka, sõltud ju neist. Hiljem mõistsin, et oma suurest tutvusringkonnast hoolimata olin sisemiselt olnud ikkagi väga üksi.”

Paljud inimesed, lausa terved kogudused võtsid Raouli oma eestpalvetesse. “Ja ma tundsin, et see toetab mind. Et nii nõrk, kui ma ka olen, ei saa ma kokku kukkuda, sest miski hoiab mind püsti,” sõnab ta lihtsalt.

Nõrkus ja valu liigestes olid nii suured, et isegi sada meetrit poeni tundus liig. Naine pidi mehe kaenlasse võtma ja välja tirima, et natukenegi jalutada saaks. Ise ei jõudnud kuidagi. Või nagu Raoul ütleb – teda tuli sel ajal jalutama viia nagu koera.

Keemiaravis tundide kaupa tilguti all olles oli aega kõigele mõelda. Ühelt poolt tundus, et kõik on nagunii kaotatud, see tegi argipäevamured väga väikeseks. Mis sa ikka planeerid, kui ei tea, palju neid elupäevi üldse veel on. “Surma ma ei kartnud, tundsin end Jumalale väga lähedal ja turvaliselt. Kuid ma teadsin, et pean oma sisemuses otsustama, mida ma ise tahan.”

Nii mõeldes tuli teadmine, et kui on valida, siis valik on elu. Kui mitte enda, siis teiste pärast. See pani senist maailmapilti vaagima.

“Meie ühiskonnas, eriti Eestis, ei ole inimene väga tähtis. Mina olin korraga punktis, kus kõik kadus käest nagu liiv. Mõtlesin, et millel üldse väärtus on nendest asjadest, millest nii palju räägitakse. Poliitikal? Asjadel? Nagu silmaklappidega hobused jookseme millegi järel, mida näeme reklaamis või mida meedias väärtustatakse. Haigus oli nagu torm, pühkis tarbetu minema, ainult tõeline jäi püsima,” arutleb Raoul.

Igavik tuli lähemale

See tõeline on tema jaoks inimesed. “Inimesed meie ümber on kõige olulisemad. Me ei oska seda alati nii näha, sest paljud asjad läksid meie riigis kunagi pea peale, peresuheteni välja. Kolhoosides mehed jõid ja naised olid traktoriroolis, suhted muutusid vildakaks, ning kõige lihtsamat hoolimist ja armastuse näitamist tuleb taas õppida. Ses mõttes tegi haigus mulle head, lükkas pildi selgeks.”

Ta teab, et kuigi poolteist aastat on tema organism olnud vähirakkudest puhas, ei saa keegi anda garantiid, et see nii jääbki. Ehkki proovid on puhtad ja Raoul töötab taksojuhina, ei tähenda see, et tervis oleks taastunud. Ka kergem pingutus väsitab ruttu, kuigi varasem 100 protsenti töövõimetust on asendunud praeguseks 80 protsendiga. “Jah, ma ei ole enam puudega, vaid keskküttel,” viskab Raoul raskele puudele viidates nalja.

Ta tunnistab kohe, et lähedased on pahandanud tema musta huumori ja haigusele suunatud iroonia üle. “Nad ütlevad, et need lollid naljad on kohatud, aga mul on nii olnud kergem sellega toime tulla. Tegelikult võin vaid ette kujutada, mida pere üle elas, ja muidugi on nad tundlikud. Mu poeg pidi saama arstitõendi, et isa on suremas ja saaks sõjaväest tihedamalt koju tulla. Ega siis muidugi erilist naljatuju ole...”

Raoul pole hakanud süvitsi aru pidama, miks haigus just teda tabas. Nagunii ei osata öelda, millest see kõik tuleb, pole mõtet ennast süüdistada. Samamoodi ei saa öelda, kuidas tema tervenes ja paljud teised mitte. Ühelt poolt polegi vähk Raouli sõnul enam alati surmahaigus, ning neid, kes sellest välja tulevad, on aina rohkem. Teisalt on haigust ennast ka rohkem.

“Olin tilguti all kõrvuti mõnegi väga tuntud inimesega. Tagantjärele olen kuulanud, mida nemad on läbi elanud või kuidas kogu maailm nagu helendaks... Minul selliseid kogemusi pole, teadsin ju ennegi, et inimese elu ei lõpe siin maa peal,” kehitab ta õlgu.

“Aga ma hindasin paljugi ümber ja selles mõttes olen isegi tänulik. Ma ei tea, mis edasi saab, aga see ei häiri mind. Igavik koos Jumalaga ei ole hirmus. Kuid siin elus pole üksteisest hoolimise ja armastuseta millelgi mõtet.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare