“Suur jõgi” — dokfilm jõehiiglasest Leenast
Filmide “Middendorffi jälgedes” ja “Muskusveise tagasitulek” tegijad on sel korral võtnud ette retke jõehiiglase Leena lättele ja suubumiskohta.
Leena lõikab Euraasia mandri põhja–lõuna suunal 4000 kilomeetri ulatuses pooleks ja suubub Sahha poolsaarel Põhja-Jäämerre. Filmimehed Vasili Sarana ja Riho Västrik seiklevad taigas, tundras ning mägedes, et avastada ürglooduse külgetõmbe saladusi.
Leena jõgi, mis voolab risti läbi Venemaa, on tõeline elu allikas kõigile, kes elavad tema kallastel. Keskjooksul on Leena kohati kuni 30 kilomeetri laiune, enne suubumist Põhja-Jäämerre aga hargneb 150kilomeetrise läbimõõduga deltaks.
Kuid see hiiglane algab nagu iga teinegi jõgi nirena Baikali aheliku veerult. Esimesed kilomeetrid voolab jõgi läbi inimasustuseta taiga, mida peetakse pruunkaru kuningriigiks.
Riho Västrik, miks otsustasite teha filmi Leenast, mitte näiteks Emajõest?
Olime Vasili Saranaga lõpetanud loodusfilmi “Muskusveise tagasitulek” ja tundsime, et kolm aastat loomingulist palangut on asendunud tuima tühjusega. Otsisime ideed edasi liikumiseks — kuidas olla, mida teha, et oleks jälle sama põnev ja tulemus pakuks huvi kaugemalgi kui Eestis.
Oleme mõlemad kiindunud Arktikasse, seega vaagisime teemasid, mis seotud Kaug-Põhjaga. Minu ettepanekul sündis tööplaan teha filmid Siberi jõehiiglastest Leenast, Jenisseist ja Obist.
Nüüd, kolm aastat hiljem, on Leena valmis, teised jäävad oma aega ootama. Aga miks mitte Emajõgi? Sel kevadel, muide, alustasime Emajõe filmimist eesmärgiga näidata meie veemaailma vähemalt sama võluvana kui kauge Siberi avarused. Nii et tuleb ka Emajõgi.
Mida selle retke käigus õppisite?
Tean ammu, et loodust filmides tuleb arvestada sellega, et plaanid ei pruugi täituda. Siiski üllatas taiga mind ikka. Taigas mõne eluka kaamera ette saamine on sama keeruline kui ookeanist mõne hülge üles leidmine. Taigas jääb ellu see, kes on nähtamatu — selline on seadus.
Meie asi on olla kaval ja kannatlik. Ainult nii on lootust taigaasukate elu ja tegutsemist filmida selliselt, et see elab ka ekraanil.
Teine asi on tundras. Siin on lage väli ja üksnes horisont takistab nägemist. Selle tõttu on meie filmi teine osa — “Delta” — tunduvalt liigirikkam. Siin toimub 80% elust jõe kaldavööndis.
Missuguseid raskusi pidite üle elama?
Kui 2009. aastal filmisime Leena ülemjooksul, sadas lumi maha juba 4. septembril. Tavaliselt sulab nii varajane lumi paari päeva jooksul ära, tookord aga mitte. Tänu sellele kõik muutus. Vaja oli teistmoodi varjendeid, taigas liikudes pidi sumpama põlvini lumes, tagasiteel sumpasime lõpuks lausa vööni lumes. Jalas kandsime aga tavalisi kummikuid.
Rasked hetked olid ka deltas, kui pidime pikki päevi tuule või vihma tõttu ühe koha peal passima.
Sellised hetked on psüühikale rasked, eriti kui retk on kestnud juba pikemat aega. Mölutad niisama, vaatad, kuidas torm telki murrab ja lased mõtted kodustele asjadele uitama. See ei ole hea. Selliseid sundmõtteid ei teki, kui on liikumine ja tegevus. Õnneks on tegutsemise päevi ikka rohkem.
Missuguste inimestega kohtusite?
Seerias “Retk Leena lättele” oli meie saatjaks koloriitne looduskaitseala inspektor Gennadi. Suurepärane inimene, kellelt igal vabal hetkel ammutasin teadmisi ja emotsioone.
Kahjuks ei ole meie filmis võimalik kõike seda kasutada. Gennadi väärib eraldi filmi.
Teine kohalik, kes meiega liikus, oli hobusemees Sergei. Jälle värvikas tegelane. Tal oli kombeks oma hobuseid ropult sõimata.
Neli päeva koos meiega jätsid talle sügava jälje. Õhtused jutuajamised looduse ilust ja seikluste romantikast hakkasid mehele sedavõrd külge, et kui me pärast puu all veedetud ööd lõpuks jõudsime orgu, kus algab Leena, andis ta hobustele täiesti uuel tasemel õppetunni. Nimelt, niipea kui tõusime üle kuru, kummardus tubli ruun Tšubais mättalt rohtu haukama.
Sergei vihastas looma peale ja karjus: “Mida kuradit sa pead kogu aeg õgima, vaataks parem ringi, kui ilusasse loodusesse me oleme tulnud, sellest võiksid kõhu täis saada!”
Sellised toredad siberlased.
Deltas seigeldes me inimesi ei kohanudki. Seal neid ei ela, ja need üksikud, kes mingil põhjusel meiega samaaegselt kusagil kurseerisid, möödusid meist piisavalt kaugelt, et mitte kokku trehvata. Kogu Leena delta pindala on ju üksnes pisut väiksem kui Eesti.
Mida nende kahe filmi tegemine on teile andnud?
Eelkõige mälestusi ja kogemusi, mida ei saa keegi mult ära võtta. Selliste suurte projektide tegemisega riskib väike stuudio alati pankrotistumisega.
Ja kui ühel päeval osutubki tükk liiga suureks ja tuleb pillid kotti panna, siis need ekspeditsioonid jäävad mulle. Neist saan tulevikus rääkida lastelastele, loodetavasti meeldib neile mu heietusi kuulata.
“Suur jõgi”
- Režissöör Vasili Sarana, operaatorid Arvo Vilu, Vasili Sarana, Joosep Matjus, helilooja Seppo Vanhatalo, monteerija Liina Trishkina, produtsent Riho Västrik.
- Tootja OÜ Vesilind koostöös Bayerischer Rundfunkiga.
- Filmi esimeses osas, mis kannab pealkirja “Retk Leena lättele”, seiklevad Vasili Sarana ja Riho Västrik Siberi taigas.
- Teises osas, pealkirjaga “Delta”, jõuavad filmitegijad lõpuks Põhja-Jäämere kaldale — “maailma lõppu”.
Allikas: OÜ Vesilind
