Suur vastasseis punaohvrite mälestustahvli pärast

 (22)
Suur vastasseis punaohvrite mälestustahvli pärast
2006. aastal õnnestus Ülo ja Jüri Kraftil panna Kasepää vallamaja ees olevale kivile mälestustahvel 24 punaterrori ohvrile. Uut tahvlit veel 11 punaarmee poolt hukatu nimega aga vallavalitsus enam Kraftidel kivile paigaldada ei lasknud.Foto: Peeter Ernits

Kaks aastat tagasi kirjutas Maaleht sellest, kuidas Peipsi ääres asuv Kasepää vald keelab punaterrori ohvrite mälestustahvli ülespanemist. Täna, kui terrori algusest möödub täpselt 70 aastat, on seis sama.

“Asi on surnud seisus,” tunnistab Kraftide mõjuka suguvõsa vanim liige, 81aastane Ülo Kraft.

Kaks aastat tagasi valminud plaat punaterrori 11 ohvri nimega on praeguseni üles panemata ja paistab, et nii jääbki.

“Kui mina kaon, ei meenuta seda tragöödiat enam keegi,” on vana mees lootuse kaotanud, viidates võikale veretööle, mille tunnistajaks ta 70 aastat tagasi 11aastase poisina sattus.

 Kaon mina, viivad ka kivi

“Siis on juba ükskõik, on seda kivi või ei ole,” ohkab Eesti Panga ekspresidendi Vahur Krafti isa Ülo Kraft. “Mõni hull veab kivi sealt võib-olla isegi minema.”

Mälestustahvli kivile ülespanemise keeldu põhjendas kaks aastat tagasi Kasepää vallavanem Jüri Vooder järgmiselt: “Rahvuslikku vihavaenu õhutada ei ole küll päris õige tegu.”

Vallavanema toonase arvamuse järgi üritasid vennad
Kraftid punaterrori ohvritele mälestustahvlit pannes külvata venelastega asustatud Peipsi-äärses vallas rahvustevahelist vaenu.

“Võib-olla peaks panema üldise tahvli, et Kasepää vald mälestab kõiki vallas hukkunud inimesi,” ütles vallavanem tookord Maalehele.

Toona võis vallavalitsuse keeldumist mõista. Kohalikud valimised olid ukse ees. Kui vallavanem oleks lasknud vallamaja vastas olevale kivile punaterrori ohvritele plaadi kinnitada, tähendanuks see poliitilist enesetappu.

Kuigi valimised on läbi ja vallavanem Jüri Vooder on jõudnud erakonda vahetada — praegu kuulub ta Isamaa ja Res Publica Liitu –, on suhtumine samaks jäänud. Tõsi, vallavanem on märksa napisõnalisemaks muutunud.

“Mina sellega ei tegele,” ei taha Vooder kuuma kartulit puutuda. “Sellega tegeleb volikogu esimees.”

“Pangu ühine plaat, mis mälestab kõiki Isamaasõjas hukkunuid,” soovitab volikogu esimees Aivar Anijago.

“Kui mõrtsukate nimed, kes eesti inimesi tapsid, sinna pannakse, siis seda tahvlit ei tohi mitte iial sellele kivile panna,” ägestub Ülo Kraft.

Kraftide dünastia vanima liikme sõnul on asi lihtne. “Kasepää vallas on praegu vene rahvas enamuses. Kui vallavanem ja volikogu esimees tahavad võimul olla, peavad nad vene rahva pilli järgi tantsima,” seletab Ülo Kraft.

“Päris nii see ka ei ole,” pareerib volikogu esimees Anijago.

“On küll,” ohkab Ülo Kraft ja meenutab, kuidas volikogu esimehe isa, temast neli-viis aastat vanem külapoiss oli metsa redusse pääsenud. Kui tal väledaid koibi ei oleks olnud, poleks Aivar Anijagot üldse olemas…

 Tants venelaste pilli järgi

Meenutagem: asi algas sellest, et Riigikogu liikme, endise Ida-Viru
maavanema Rein Aidma ema Aino saatis valda kirja ettepanekuga jäädvustada oma isa Johannes Veldi ja tolle õe Olga mälestus. Johannes Veldi oli vabadussõdalane ja kaitseliitlane, Eesti Vabariigi statistikavalitsuse põllumajanduskorrespondent.

Nii Johannes, Olga kui ka ennast pärast poja mõrvamist metsas varjanud August Hanst peitsid end 1941. aasta juulipäeval keldris, kui punased sinna granaadi heitsid.

Vald saatis Aino Aidma kirja edasi Ülo Kraftile.

Too pakkus välja 11 puna­terrori ohvri nime, laskis need arhiivis üle kontrollida ning vennad Kraftid valmistasid oma kulu ja kirjadega mälestus-
tahvli.

Kuid vallavalitsus keelas selle ülespanemise tseremoonia, kus pidid osalema president
Arnold Rüütel, Matti Päts, Riigi­kogu liikmed, maavalitsuse ja piirivalve esindajad.

Üheteistkümnest tapetust kõige prominentsem oli Omedu piirivalvekordoni ülem
Eduard Saarepere, 1935. aasta maailmameister laskmises.

Paksu verd tekitab sel ülespanemata mälestustahvlil metsavend Aleksander Raudtitsi nimi. “Ta oli ise rahvale kurja teinud,” tunnistas Kasepää vallamaja lähedal elav Salme Tooming paar aastat tagasi Maalehele. Raudtits oli maha lasknud Salme Toominga mehe lelle, punaste poolele hoidnud külavoliniku Voldemar Toominga.

Roosid verisel teel

“Toominga vend oli põhilisi mehi eestlaste poolelt, kes haaranguid ja mahalaskmisi korraldas,” kinnitab Ülo Kraft. “Tema ise pani ära Venemaale. Kuna teda enam kätte ei saanud, laskis Raudtits siis ta venna Volli maha.”

Loe veel

Metsavend Raudtitsi lõpp oli haletsusväärne. Punalindimehed sidusid mehe hobuse sappa,
lohistasid vallamaja juurde ja lasksid maha.

Ligikaudu 40 inimest, kes vallamaja ees maha lasti, olid endale ise haua valmis kaevanud.

“Nad ei saanud päris surma,” seletab Ülo Kraft, kel on 70 aastat tagasi toimunud võigas veretöö tänaseni silme ees. “Nad loobiti pooleldi elusalt hauda.” Kraft
istutas verise teekonna tähistuseks punased roosid. “Vallavalitsus kiskus roosid üles, ei sobivat.”

Ka tahtnud Kraft kaevata välja metsavend Raudtitsi säilmed ja lasta need matta surnuaeda. “Mul soovitati seda mitte teha.”

Ülo Krafti vend Jüri Kraft tunnistas kaks aastat tagasi Maalehele: “Me oleme lapsest saati kogu aeg kartnud. Kõik värisevad, kõik kardavad, keegi pole julgenud seda asja üles võtta.”

Eestlaste nimed, kes punase terroriga seotud olid, on vennaste Kraftide sõnul teada. “Nende sugulased ei taha, et neid avaldatakse,” ütles Jüri Kraft.

“Sel ajal, kui ma mälestus­kivi tegin, ei pooldanud seda vallas keegi,” meenutab Ülo Kraft. Kunagise ühishaua asukohal oli toona prügihunnik. Ülo Kraft palus tuttavatel autojuhtidel tuua mõne koorma mulda, et paik esmalt ära tasandada.

“Poisid läksid valda küsima, et kuhu me mulla maha paneme,” jutustab Ülo Kraft. “Meie pole mulda tellinud, öeldi, kasige oma koormatega minema.”

Kuid vennad Kraftid ei jätnud jonni. 1990. aastal istutasid Jüri Kraft, tema poeg Märt, vend Ülo ja tema tütar Mari Kasepää vallamaja vastas asuvale hukkamispaigale esimesed tammed.

1992. aastal pandi püsti puurist, 1996 asendati see suure graniitkiviga. Kivile kinnitati plaat 24 vallamaja ees tapetud inimese nimega.

Teine plaat 11 nimega on tänini panemata.

“Või mina olen rahvustevahelise vaenu õhutaja?” küsib nüüd Ülo Kraft. “Me ei taha kellelegi kurja. Kui me oleme Eesti Vabariigis, siis peaks mul olema õigus see asi lõpuks korda ajada.”

Hiljuti tähistati 70 aasta möödumist küüditamisest, kuid Kasepää külas, kus 70 aastat tagasi vallamaja vastas inimesi poolelusalt hauda aeti, valitseb vaikus.

“Meie ei korralda midagi,” teatab vallavanem Vooder.

“Kas me ikka elame Eesti Vabariigis?” küsib seepeale Ülo Kraft.

Kasepää ohvrid

- Teada on 35 inimest, kelle hävituspataljoni mehed
70 aastat tagasi suvel Kasepääl maha lasksid. 
- 24 ohvrile panid vennad Ülo ja Jüri Kraft mälestustahvli
2006. aastal. Kaks aastat tagasi lisati uuele mälestustahvlile
veel 11 nime, aga seda tahvlit pole Kasepää vald lubanud
siiani üles panna. 
- 11 mahalastust tuntuim on Omedu piirivalvekordoni toonane
ülem Eduard Saarepere, 1935. aasta maailmameister laskmises. 
- Esimene sats eestlasi lasti maha 5. juulil 1941.

Allikas: ML

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare