Eriti omapärane ja üllatusterohke on aga külades toimuv äritegevus. Näiteks piirkonnas, kuhu kuulub paari-kolmekilomeetriste vahedega umbes viis külakest, on võimalik üsna suvalisel ajahetkel osta iseteeninduslikus korras mitmesuguseid produkte. Tihti on tee ääres selleks puhuks viidad või sildid üles pandud.

Mida teha, kui teil saab mingil täiesti suvalisel ajahetkel Šveitsi maapiirkonnas elades otsa piim ja teil endal lehma pole ning pood on kinni? Lahenduseks on naaberkülas (mis asub vaid 2 km kaugusel) asuv 24/7 avatud piimaautomaat. Kaasa on vaja võtta vaid peenraha. Isegi piimaanuma saab kohapeal, kuigi oma suurem nõu ei tee paha. Ei ole vaja uurida, kas piim on värske ja kaua säilib. Garanteeritud on värske, hea maitsega piim igal ajahetkel.

Köögivilja ei pea ise kasvatama (kuigi see on Šveitsis ääretult populaarne) või linnas sisseostudel käies poelettidelt valima. Vajalikud salatid, tomatid, kurgid jms saab osta teisest külast, mis on veelgi lähemal kui „piimaküla", vaid 1,5 km. Vajalikud annid valite otse peenralt ja neid ise korjates. Ja see on värskeim võimalik valik. Maksate peenarde kõrval olevasse kassasse vastavalt stendil olevale hinnakirjale. Iial pole probleemi, et pangaserver ei tööta või voolu pole. Peaasi et oleks vaid peenraha, sest tagasimaksmise võimalus puudub.

Ootamatul küllaminekul või kui tekib tahtmine lauale lilli saada, piisab kui jalutate külaserva. Seal väikesel põllusiilul valite kimbu gladioole, lõvilõugu, päevalilli, begooniaid või muid suvelilli vastavalt oma maitse- või värvieelistustele. Lisaks isemaksmisele on ka lillede lõikamine teie hooleks jäetud. Isegi noad on olemas.

Ära ei ole unustatud ka värske leiva sõpru. Mainima peab muidugi, et süüakse valget leiba. Seda, et leib oleks maitsev ja värske, hindavad kohalikud kõrgelt. Pea igas külakeses on oma pagariäri või teeäärne putka, kust saab värsket või lausa sooja leiba. Valik on lai: igapäevasest leivast pühapäevaleiva zopft´ini. Vahepeale jäävad kõikvõimalikud imemaitsvad spetsialiteedid - seemne-, sibula-, oliivi- ja pekileivad. Kui leivamüüjat parasjagu pole, saab ise osta, sobiv summa jäetakse lihtsalt kassasse. Stammkundedele (püsiklientidele) on nende lemmikleivad alati leti all olemas.

Ja nüüd, tähelepanu mehed! Vaevalt kilomeetri kaugusel olevast külast saab ka sedasi õlut osta. Pigem vist võib öelda, õlut lasta. Külakaevus, kus ikka voolab selge ja külm vesi, on õllevaat. Kohe, kaevuserval on ka kassa. Õllekannud aga kaevuserval ootavad külma vahutava märjukese rüüpajaid. Ei mingit tunglemist umbses kõrtsis. Pista münt kassasse, lase õlut ja puhka jalgu pika laua ääres. Milline idüll kuumal suvepäeval!

Samamoodi saab osta kanamune (vabapidamise kasvanud kanade munad on väga populaarsed), erinevaid keediseid ja siirupeid (eriti põnev oli musta leedri siirup), tangaineid (jahu, tangu, kruupe, pastatooteid), ürdi- ja teesegusid, lihatooteid ning jäätist. Pakutavas kaubavalikus on vastavalt hooajale ka maasikad, mustikad, sõstrad jms. marjad, isegi minikiivid. Sügiseti, kui juustumeistrid mägedest alla tulevad, on sedasi võimalik osta ka head ja imemaitsvat mägedes valminud erinevaid juuste.

Teeäärsetes putkades lettidel olev kaup on kenasti pakitud-sildistatud, varustatud tootja nime ja kontaktandmetega, kirjas on ka best before kuupäev. Suurpoodidega võrreldes ei ole hinnad sugugi kõrgemad, küll aga on tagatud toodete hea kvaliteet ja värskus.

Šveitslane armastab oma kodumaist toodangut ja usub, et see on parim. Kohalikku toodangut ostab ta igal võimalikul moel. Sedasi toetatakse kohalikku tootjat, hoitakse elus traditsioone ja külaelu. Lilli ja köögivilju valides käituvad inimesed kenasti: pärast soovitud kraami kättesaamist võib kindel olla, et ka järgmisel on sealt peenralt midagi võtta. Teeäärsed müügiputkad on samuti igal hetkel kaubaga varustatud, vandaalitsemist kohalikud ei valda, see ei tule neile mõttessegi. Iseteenindusliku õllevaadi ümber ei trehvanud ka nägema poole ööni jauravaid purjus külamehi.