Taarka elab ja möllab!
Igatahes on viimasel ajal ekraanil nähtud raudseid leedisid, just tõsielu kannab neid meie juurde. Muidugi, Margaret Thatcheri enese lahkumine oli kurb, aga ikkagi vanainimene juba. Teisest küljest on Angela Merkel vääriliselt võtnud tippnaispoliitiku koha, Saksamaa usaldusväärsus on uuringute kohaselt kõrge.
Ja me kõik teame – kuigi selle riigi kohal lasub sügav rahvuslik kompleks, mis on neid kandnud teistega võrreldes ehk ka sügavamasse multikultuurimülkasse, on Saksamaa ikkagi Euroopa Liidu vedur. Eesti on end sakslastest ka mitmeti sõltuvusse seadnud.
Uued naisjõud?
Eks see – ja paratamatu uuenemisvajadus – tingi ka Reformierakonna juhatuse uuendamise naisjõududega.
Noh, stagneerunud parteijuhatuses (ja kõigi parteide juhatused stagneeruvad, kui aeg-ajalt sisepöördeid ei tehta) on muutused muidugi paratamatud, ja üldise pimeda enesekindluse (või paratamatu ülipositiivse kuvandi demonstreerimise) taustal on sel kahtlemata uudisväärtus – seda enam et Kaja Ka llasel on ka kapatsiteeti miskit korda saata. Kui teda parajal määral võimunatukest puistates muidugi süsteemi kogunisti ära ei mugandata, mis oleks kole ja kurb.
Nende uudiste kõrvale või järele näitas ETV2 setu lauluema-filmi “Taarka”. Kui mul on juba kaua tunne, et Jim Morrisoni tüüpi mehed tõrjutakse kõrvale, hullule geeniusele pole ta ebastabiilsuse pärast enam kohta, ja John Lennoni moodi mehi kuvatakse oma mõtetesse sumbunud radikaalidiootidena, siis julged ja omamoodi naised on seda alati pidanud taluma. Nad on olnud paariad.
Muidugi, see on see vana Virginia Woolfi lugu Shakespeare’i andekast õest, kes poleks kuhugi jõudnud, kuigi võinuks olla sama andekas. Keerulisem on see veel Taarka moodi naishulludega. Mu üks lemmikrokkareid Eestis on Tanel Padar, aga kujutage nüüd mõnd tüdrukrokkarit, kel oleks palju seiklusi meestega, kes tormaks kas või läbi klaaside või annaks vintispäi teleintervjuusid. Vene punktüdrukuid Pussy Riotist, kes ajasid täitsa õiget asja, kirusid ka Eesti konservatiivid...
Ikka tuleb meelde katke Eduard Vilde kirjast Marie Underile (tsaariajast!): “Sina, viieteistkümneaastane tütarlaps, veriseima väikekodanluse maal!” ütles ta. Lydia Koidulaga oli pahandatud, et ta on ebakonventsionaalne, julge, valis ise endale armastust ja selle kadu, istus olenguil põrandale, mis oli täiesti tavatu...
Ühesõnaga: isepäistel naistel on ikka raske. Taarka oli ju põlatud outsider, oleks seda ka praegu...
Hollywood muidugi kaob teise äärmusse: üks uusversioon näitab Lumivalgukest teeröövlitest päkapikkude väljaõpetatud ninja-killer’ina. Nagu Xena peaaegu. Tõsi: naissõdalase üks põhilisi aksessuaare on tohutu dekoltee või niisama võimas büst... Elu ise.
Paljalt piinlikkus
Seda kurvem, et toda rumala või opaka või lihtsalt beibe tüüpi naise kuvandit köetakse hoolega. Kuidagi ebaeetiliselt mõjuvad nood reklaamid ... “niiii ilus on” ja “ma hüüan hurraa!”... Naisetüübid Eesti elust, kes peavad tegelikult olema funktsioneerivad ühiskonnaliikmed. Mil ühiskond on nii napiks kuivamas.
Ja muidugi: ikka müüb kõike veel kena poolpaljas või paljas neiu, seriaalis “Alasti naljakas” ei ole midagi naljakat, paljalt piinlikkus palistab toda. Nii et pigem tuleb ikka eelistada, ka teadlikult, intellektuaalseid naisi, olgu nad siis parajad kilpkonnad, või vastupidi: osaku oma seksuaalsust ise manipulatiivselt ette lükata. Kui Taarkale antakse ruumi, siis ta elab ja möllab ja loob!
