Millest siis ikkagi tekkis selline heakskiitev hinnang ühele eesti filmile?

Jüri Müür ja Grigori Kromanov — kaks täiesti vastandlikku loov-isiksust — täiendasid teineteist igati. Nende koostöö algas juba Müüri diplomifilmi “Ühe küla mehed” aegu.

Mitmeplaaniline teos

“Vanapagana” kallale asudes oli tal juba üsna suur pagas: 1953 oli lõpetanud õpingud GITISe Eesti stuudios, töötanud draamateatris näitlejana ja teinud juba mitu huvitavat lavastajatööd nii Eesti Televisioonis kui ka teatris.

Olen täiesti veendunud, et Jüri Müüri täpne filmitaju ja Grigori Kromanovi oskus töötada näitlejaga andiski meile filmi, mida õigusega nimetatakse eesti filmi üheks alustalaks.

Jüri Müür ja Grigori Kromanov on tunnistanud selle väga keerulise kirjandusliku allika juurde asudes: “Suurimad mured, kahtlused ja otsingud käisid seda rada, kuidas tabada ja säilitada filmis Tammsaare teose vaimu, tema sügavat pilku, filosoofiat. “Põrgupõhja uus Vanapagan” on ju äärmiselt komplitseeritud teos, siin on läbi põimunud ürgne realism, grotesk, allegooria ja satiir, kõigil sündmustel on suur tähendusrikkus ja mastaap. /---/”

Teisi “süüdlasi” tuleb otsida näitlejate hulgast. Ants Eskola Kaval-Antsuna ja Jüri Järvet Peetrusena pälvisid üksmeelse heakskiidu, Elmar Salulahte Vanapaganana tabas nii mõnigi terav kriitikanool.

Režissööre köitis valiku tegemisel Salulahe 1962. aastal Vanemuise laval mängitud jõuline ja võimas Kihnu Jõnni kuju ja nad jäid oma valikuga rahule.

“Mees, kes on mänginud isegi Peeter Esimest, võib ju ka Vanapaganaga rinda pista,” mainis Jüri Müür kord ühel töömaterjalide läbivaatusel.

Naispeategelastest on esile tõstetud Leida Rammo mängitud eite (Lisettet) ja Astrid Lepa Juula kaunist välimust. Samas mainitakse, et aegade tormis peaks ka Juula lõpuks pisut räsitum olema.

Nauditavad dialoogid

Filmi tegemise aegu oli kahtlejaid, et film saab äkki liiga tegevusvaene, liiga tekstipõhine, kuid need kahtlused hajusid juba töömaterjalide läbivaatamisel.

Tammsaare tekst, tema dialoogid on sedavõrd kandvad, kirjaniku sõna nii jõuline, et see ei vaja mingeid abistavaid pseudotegevuslikke karke, olid filmitegijad veendunud, ja nad ei eksinud.

Lausa nauditavad on dialoogid Vanapagana ja Peetruse (Jüri Järvet), Vanapagana ja Pastori (Heino Mandri), Vanapagana ja Konstaabli (Olev Eskola) vahel ning Kaval-Antsu (Ants Eskola) riukalik sõnakasutus. Ja nii hell ning harras dialoog Vanapagana ja Juula (Astrid Lepa) vahel enne viimase lahkumist.

Tuntud näitlejate kõrval esinesid meeldejäävalt nooruke Eili Sild ja Jaan Saul.

Ka filmi olustikuline külg on väga tugev, toetades sündmustikku igati.

“Põrgupõhja uus Vanapagan” (1964) 

- Stsenaristid Jüri Müür ja Gennadi Kaleda. 
- Režissöörid Jüri Müür (1929–1984) ja Grigori Kromanov (1926–1984). 
- Peaoperaator Jüri Garšnek (1939–1980). 
- Osades: Vanapagan — Elmar Salulaht (1910–1974), Kaval-Ants — Ants Eskola (1908–1989), Juula — Astrid Lepa (1924), Peetrus — Jüri Järvet (1919–1995), Lisette (eit) — Leida Rammo (1924), Pastor — Heino Mandri (1922–1990), Konstaabel — Olev Eskola (1914–1990).

Astrid Lepa: Seda filmi ei osatud monteerida

Kõigepealt väljendab “Põrgupõhja uues Vanapaganas” Juulat kehastanud Astrid Lepa sügavat nördimust selle pärast, kui halba seisu on lastud filmi koopiad.

“See on üks kohutav lohakus!” võtab ta oma tunded kokku. “Heli on ütlemata ebaühtlane. Mis kasu on siis tänapäevasest tehnikast, millega kuuldavasti kõik joonde saab ajada.”

Astrid Lepa ütleb, et sattus sellesse filmi, kui tema näitlejakarjäär juba lõppenud oli. “Alustasin seda paarikümnesena pärast sõda Estonia draamatrupis.

Siis olin draamateatris, kuni tuli see kurikuulus märtsipleenum koos suure niinimetatud ideoloogilise puhastusega.”

Astrid Lepa hakkas kinostuudios dublaaže tegema. See töö talle enda sõnul väga sobis.

“Lisaks tegin filmides mitmesuguseid “sutsakaid”, kuni 1955. aastal televisioon tekkis. Tuttavad hakkasid mind siis sinna kutsuma. Teles mängisin rohkem, kui teatris mängida sain. Aga tegin ka Mari Möldre partnerina estraadi.”

Kui “Põrgupõhja uue Vanapagana” jaoks osatäitjaid otsiti, oli Lepa kolmeteistkümnes Juula, keda sellesse ossa prooviti.

“Siis tuli noor Juula mul veel kuidagi välja, vanaga oli aga üks igavene rist. Muidugi olin neid Juulasid varem ka teatris näinud. Aga mida rohkem lugesin ja vaatasin, seda hirmsamaks asi läks. Igasugu probleeme tekkis kuhjaga.”

Astrid Lepa meelest ei osatud meie esimest rahvuslikku filmi õieti monteerida. “Sellest oleks pidanud tegema kaheosalise filmi. Niisiis lõigati väga palju olulist välja. Tulemus on pehmelt öeldes eklektiline.”

ILMAR PALLI