Tähtis on nii mida, kui ka kuidas lugeda!
Poodides on tõepoolest palju raamatuid, sõklaid ja terasid. Siinne väike uuema tõlkekirjanduse valik sõltub tõsiasjast, et otsin sellist ilukirjandust, mis ühtaegu muugib inimhinge kallal, püüab näha inimest teda ümbritseva ühiskonna taustal ja leida samas ajalise kohalt ajatut.
Tugevuse traagika
Omajagu muukimist ja üldistamist on Paolo Giordano romaanis “Algarvude üksildus” (tlk Tiina Randviir), mis on kuulsa Michel Houellebecqi teoste leebem variant. Vaikne ja mõtlik lugu sellest, kuidas individualistliku meelelaadiga kaasneb ühisosa vähenemine, üksinduse kasv.
Giordano kirjeldabki individualistliku maailma tagajärgi, rääkides pisut nõrgema enesteostusvõimega inimeste kõrvaletõrjutusest. Kahest inimest, kes “olid teineteises ära tundnud omaenese üksinduse” ning nende kahvatust, läbikumavast, juba eos hukule määratud armastusest. Raamat pani mõtlema tugevuse traagikale – tugev ei ole tihti võimeline ära tundma oma nõrkusi, nõrkused võivad tugevat tabada ootamatult. Nõrga traagika aga on see, et ta ei ole võimeline ära tundma nõrkuse kingitud võimalusi. Nõrkus pole ainult puue, vaid võib osutuda ka oskuseks. Aga seda oskust ei saa kusagil õppida.
Norralase Ketil Bjørnstadi romaan “Muusikale” (tlk Elvi Lumet) räägib samuti ühiskondlikust sunnist mõelda ja teha ennast üleliia tugevaks ning selle tingitud üksindusest, sellest, kui eneseteostus ja konkurents kasvab vajadusest haiguseks, pidevaks palavikuks – nagu meie ilmas tihti. Aga Bjørnstad mängib teema lahti just nimelt klassikalise muusika kaudu.
“Muusikale” räägib noortest tippinterpreetidest, kontsertpianistidest ning nende tipu poole rühkimise traagikast. Seega pole vist üllatav, et eduvajadus noori inimesi ühel või teisel moel mudib või lausa murrab. Samas aga sobib Bjørnstadi romaan neile, kes armastavad moodsat põhjamaist psühholoogilist loojutustust koos oma kurbuse, vaoshoitud ülevuse ja sisseelamisega. Raamatus on tunda Ingmar Bergmanile omast impulssi, mis võtab inimhinged ja nendevahelised kuristikud luubi alla.
Üksindusest kirjutatakse ehk ka seetõttu nõnda sageli, et kirjaniku elukutse ja olemus kisuvad tihtipeale üksindusse, eeldavad seda. Eraldumissunnist, mis on vähemalt osaliseltki tahtlik, kirjutab sakslane Peter Handke oma jutus “Kirjaniku õhtupoolik” (tlk Tiiu Relve). See teos käib ühte jalga aasta algul ilmunud Rootsi klassiku August Strindbergi autobiograafilise raamatuga “Üksi”. Ning olgugi et lugejale, kes ise pole kirjanik, võivad kirjaniku mõtisklused omaenda eraklikust olemisest tunduda igavavõitu, räägib Handke tegelikult üldisemast asjast – maailmapelgusest.
Iga inimese elu tundub pingestavat välise tegelikkuse ja sisemaailma vastuolu, kartus, et meie kujutlustel on tegelikkusega liiga väike ühisosa.
Üldjoontes on kaks võimalust maailmapelgust lahendada – sellele vastu seista või siis sellele järele anda. Handke tundub tegevat viimast, tema maailm on omajagu hermeetiline, aga sõnade kannatlikku läbimist nõudva padriku tagant paistab kummaliselt köitev sisemaailm, nagu kumaks kusagilt võõra planeedi pind.
Kui otsida mõnevõrra kergemat lugemist, siis võrreldes eelmainitud teostega on Arthur Japini “Võrratu puudus” (tlk Kerti Tergem) servapidi isegi kerglase stiiliga vaimukas ajalooline romaan, sest teemagi on esmapilgul kerglasem – Ciacomo Casanova ja ühe 17aastase tüdruku mõnevõrra humoorika ülespuhutusega jutustatud armastuslugu. Aga eks siingi on kurbust ja elutraagikat, Japin oskab väga hästi mängida melodramaatilise elemendiga, raamat nõretab just parajalt, nii et läägeks ei kisu.
Kõige muu hulgas paneb Japini lugu mõtlema, et äkki kuulub armastus puhtalt kujutluse valda. Reaalsusega pole armastusel mingit pistmist: armastus loob oma reaalsuse, mistõttu on armastuse kõige tähtsam omadus selle pelk olemasolu. Tähtsaim on, et armastus on ülepea võimalik ja suudab meid igapäevatolmust kergitada.
Alati võimsa William Boydi värske eestindus “Harilikud äikesetormid” (tlk Kaisa Kaer) sobib hästi neile, kes otsivad põnevaid, kriminaalse koega lugusid. Samuti neile, kellele meeldib linnapoeetika à la Orhan Pamuk või Kjell Westö – romaani kõrvale annab hästi näpuga Londoni kaardil järge ajada ja otsida üles Embankmenti kolmnurk Chelsea silla lähedal.
Samuti leiab siit sõrmeotsaga toredat huumorit, näiteks Johannes Kristuse kiriku kirju seltskonna. Romaani tasub lugeda ka neil, keda erutavad lood, milles tõmbavad nööre tänapäeva despoodid – suurfirmad.
Aga samas on “Harilikud äikesetormid” ka tabav mõtisklus inimese elu mõningasest kunstlikkusest. Boyd püüab näidata, et inimese identiteet ja olemus ei pruugi olla üks ja seesama. Identiteet on roll, kollektiivne kujutlus, mida kantakse nagu riideid (eks ole riidedki identiteedi osa) ja vajadusel, kriisihetkel võib selle välja vahetada. Aga kas identiteedi tagant avaneb keegi teine? Kas identiteet ei neela alla seda, kes me tegelikult võiksime olla? Kas mask ei muutu pahatihti näoks endaks?
Identiteedi ja olemuse, ühiskondliku rolli ja “päriselt ise” olemise pingetest räägib ka prantsuse keeles kirjutava Kanada kirjaniku Nancy Hustoni ajaloolis-psühholoogiline romaan “Murrangujooned” (tlk Triinu Tamm). Aga see imeilus, ühtaegu humoorikas ja traagiline teos kõneleb ka paljust muust.
Esiteks on see läbi nelja põlvkonna ulatuv kaasahaarav lugu õpetlik lugemine kõikidele lapsevanematele ja pedagoogidele – kuna lugu räägivad neli kuueaastast last, keda ühendab veri ja lahutavad aastakümned, saab võrrelda, kui kiiresti on muutunud suhtumine lastesse ja laste suhtumised. Hustoni hoiak nende muutuste suhtes on kindlasti pisut ebakorrektne ja see tuleb ainult kasuks.
“Murrangujooned” osutub lõpuks ka ilusaks armastuslooks. Aga kõige muu hulgas on see mõtisklus inimese ja jumala suhetest, tekitades küsimuse, et kas on ikka nii, et jumal on inimeste hädades süüdi. Äkki on nii, et mitte jumal ei loonud inimest oma näo järgi, vaid inimesed hoopis jumala oma näo järgi ega taha enda tehtud maski pärast enam ära tunda, omaks tunnistada?
Kirjandus mekkimiseks?
Benjamin Blacki “Christine Falls” (tlk Krista Kaer) liigitub “Harilike äikesetormide” kombel krimkade hulka. Lihtsakoelise krimka muudab eriliseks aga autori stiil. Benjamin Blacki nime taha on peitnud ennast John Banville, kes on suurepärane kujutluspiltide nõiduja. Näiteks valgust oskavad vähesed kirjeldada nõnda elavalt nagu Banville/Black.
Mulle küll ei meeldi kasutada kirjandusest rääkides toidumetafoore, aga võib öelda, et Blacki (ja eks mingil määral ka tõlkija Krista Kaera) laused tekitavad tugeva järelmaitse, sundides koguni terveid lõike uuesti ja uuesti üle lugema, neid ettevaatlikult maitsma – sest ilusad laused saavad alati liiga vara otsa! Siin lihtsalt ei saa muidu, kui anda väike maitseproov:
“...suur auto, mis kõikus oma luksusliku konstruktsiooniga pehmelt ja vähimagi pingutuseta neil kurvidel, oleks nagu teelt lahkunud ja kandunud tihedal märjal pimedusel mingi salajase koha poole, kus reisijad autost välja tõstetakse ning neil hääletult ja jäljetult kaduda lastakse.” Teos neile, kelle meelest määratleb head ilukirjandust eelkõige stiil. Ometi on “Christine Falls” ka omajagu põnev, kuigi pisut aeglaselt käivituv lugu.
Lõpetuseks võiks panna südamele, et sama tähtis kui küsimus “mida lugeda?” on ka küsimus “kuidas lugeda?”. Lugeda võiks aeglaselt. Lugemine võiks olla aegluse (taas)avastamine. Lugeda tuleks nii, et lülitatakse välja kõik vilkuvad aparaadid ja lastakse raamatul ennast kaasa viia – teistesse aegadesse, teistesse kohtadesse, teistesse inimestesse. Sest eks need raamatud ongi nagu inimesed – ainult selle vahega, et neil on meie jaoks reeglina palju rohkem aega.
Paolo Giordano “Algarvude üksildus”, tlk Tiina Randviir.
Ketil Bjørnstadi “Muusikale”, tlk HelviLumet.
Peter Handke “Kirjaniku õhtupoolik”, tlk Tiiu Relve.
William Boydi “Harilikud äikesetormid“, tlk Kaisa Kaer.
Nancy Hustoni “Murrangujooned“, tlk Triinu Tamm.
Arthur Japini “Võrratu puudus“, tlk Kerti Tergem.
Benjamin Blacki “Christine Falls“, tlk Krista Kaer.
